Inimkond. Paljut?otav ajalugu

Inimkond. Paljut?otav ajalugu Rutger Bregman Vasak- ja parempoolseid, ps?hholooge ja filosoofe, kirjanikke ja ajaloolasi ?hendab ?ks usk. See usk vaatab meile vastu pealkirjadest ja meie elu suunavatest seadustest. Meile kinnitatakse aina, et inimesed on loomult isekad ja neid motiveerib tegutsema omakasu.
„Inimkond” tuleb v?lja uudse, ?htaegu realistliku ja revolutsioonilise v?itega: inimesed on olemuselt head. Loomup?rane p??d teha konkureerimise asemel koost??d on inimestele tegelikult omane olnud liigi algusest peale. K?esoleva kapitaalse teose autor Rutger Bregman v?tab ette mitu maailmas laineid l??nud uurimust ja asetab need uude valgusse, misl?bi sunnib meid inimkonna ajaloo viimast 200 000 aastat vaatama hoopis teistsuguse pilguga. V?rvikate konkreetsete juhtumite toel n?itab Bregman, kuidas usk ligimeste headusse ja altruismi v?ib muuta meie m?tteviisi ning tuua selle kaudu suured muutused ka meie ?hiskonda.
Rutger Bregman (snd 1988) on ?ks Euroopa tuntumaid noori ajaloolasi. Tema teos „Utoopia realistidele” t?usis Sunday Timesi ja New York Timesi bestsellerite hulka ning see on t?lgitud kolmek?mne kahte keelde. Ta on t?? eest ajakirjas Correspondent kaks korda nomineeritud mainekale Euroopa pressiauhinnale ning tema kirjutisi on ilmunud ka Washington Postis ja Guardianis. Rutger Bregman Inimkond. Paljut?otav ajalugu Originaali tiitel: Rutger Bregman De meeste mensen deugen De Correspondent 2019 T?lgitud v?ljaandest: Rutger Bregman Humankind: A Hopeful History Bloomsbury Publishing 2020 Toimetanud Leino Pahtma Korrektuuri lugenud Eda Posti Copyright © 2019 by Rutger Bregman DE MEESTE MENSEN DEUGEN originated on The Correspondent, unbreaking news www.thecorrespondent.com Infographics by De Correspondent. All rights reserved including the rights of reproduction in whole or in part in any form © T?lge eesti keelde. T?nis V?rnik, 2021 ISBN 978-9985-3-5191-8 e-ISBN 9789985352144 Kirjastus Varrak Tallinn, 2021 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Tr?kikoda O? Greif Minu vanematele „Inimene muutub paremaks, kui n?itad talle, missugune ta on.” Anton T?ehhov (1860–1904) Proloog Teise maailmas?ja k?nnisel seisis Briti armee juhtkond silmitsi eksistentsiaalset laadi ohuga. Londonit ?hvardas surmaoht. Kellegi Winston Churchilli s?nul kujutas linn enesest „maailma suurimat m?rklauda, kes nagu hiigelsuur rasvane lehm, nagu v??rtuslik rasvane lehm on pandud ketti, et meelitada kohale r??vloomi”. R??vloom oli loomulikult Adolf Hitler oma s?jamasinaga. Kui Suurbritannia rahvas peaks tema pommitajate terrori all murduma, on see riigi l?pp. „Liiklus j??b seisma, kodutud h??avad appi, linnast saab p?rgu,” v?ljendas oma kartusi ?ks Briti kindral. Miljonid tsiviilelanikud kaotavad elu kurnatusest ja s?jav?gi ei saa isegi s?dida, sest tal on k?ed t??d t?is h?steerilise rahvamassi ohjeldamisega. Churchilli ennustust m??da p?geneb linnast v?hemalt kolm-neli miljonit inimest. Iga?ks, kellel oli tahtmist saada ?levaade k?ikidest jubedustest, mis valla p??sevad, oli vaja lugeda k?igest ?ht raamatut: „Psychologie des foules” – „Masside ps?hholoogia” –, mille autor oli toonase aja m?jukaim teadlane, prantslane Gustave Le Bon. Hitler luges raamatu kaanest kaaneni l?bi. Sama tegid Mussolini, Stalin, Churchill ja Roosevelt. Le Boni raamat kirjeldab n?ide n?itelt, kuidas inimesed reageerivad kriisile. Peaaegu sedamaid, kirjutab autor, „laskub inimene tsivilisatsiooniredelil mitu astet allapoole”. Puhkevad paanika ja v?givald ning tuleb ilmsiks meie, inimeste, t?eline olemus. 19. oktoobril 1939 informeeris Hitler oma v?ejuhte Saksamaa r?nnakukavatsusest. „Teatud hetkel rakendatakse Luftwaffe andma halastamatut l??ki Briti kaitsetahte s?dame vastu,” kuulutas f??rer. Suurbritannias tundsid k?ik, kuidas kell tiksub. Kaaluti v?imalust kaevata Londonisse terve maa-aluste varjendite v?rgustik, aga l?puks heideti see k?rvale, kuna kardeti, et hirmust halvatud inimesed ei tulegi sealt enam kunagi v?lja. Viimaks toodi linna l?hikonda m?ned ps?hhiaatria v?lihaiglad, et anda abi ohvrite esimesele lainele. Ja siis see algaski. 7. septembril 1940 ?letasid esimesed Saksa pommitajad La Manche’i. Ilus ilm oli meelitanud palju londonlasi t?navaile, nii et kui sireenid kell 16.43 ??rgama hakkasid, p??rdusid k?igi pilgud taevasse. See septembrip?ev l?heb ajalukku kui must laup?ev, millega algas nn Blitz. J?rgmise ?heksa kuu jooksul heideti ?ksnes Londonile ?le 80 000 pommi. Terved kvartalid p?hiti maapinnalt. Pealinnas sai kas kannatada v?i h?vis miljon hoonet ja kogu Suurbritannias kaotas elu ?le 40 000 inimese. Kuidas siis britid reageerisid? Mis juhtus, kui maad kuude kaupa pommitati? Kas inimesi haaras h?steerika? Kas nad k?itusid nagu loomad? Lubage alustada pealtn?gija, kanadalasest ps?hhiaatri kirjeldusega. Oktoobris 1940 s?itis doktor John MacCurdy Londoni kaguosas ?hte eriti r?ngalt kannatada saanud linnaossa. Sellest oli j?rele j??nud k?igest pommilehtrite ja varemete r?gastik. Kui kusagil peaks p?rgu lahti p??sema, siis just siin. Ja mida siis doktor p?rast ?huh?ire l?ppu n?gi? „Poisikesed m?ngisid k?nniteel edasi, kaupmehed kauplesid edasi, politseinikud suunasid liiklust majesteetliku t?dimusega edasi ning jalgratturid eirasid edasi nii surmaohtu kui ka liikluseeskirju. Mitte keegi, nii palju kui mina ulatusin n?gema, ei heitnud isegi korraks pilku taevasse.” Kui k?ikidel Blitzi puudutavatel kirjeldustel on ?ldse midagi ?hist, siis just see, et r??gitakse kummalisest meelerahust, mis neil kuudel Londonit haaras. Briti abielupaari nende k??gis k?sitlenud Ameerika ajakirjanik m?rgib, kuidas m?lemad r??pasid rahulikult teed isegi siis, kui aknaklaasid raamis klirisesid. Kas nad siis ei karda, tahtis ajakirjanik teada. „Oh ei,” k?las vastus. „Kui karta, siis mis kasu meil sellest oleks?” Ilmselt ei olnud Hitler taibanud v?tta arvesse ?ht brittide iseloomulikku joont. Nende paindumatut ?lahuult. P?lglikult iroonilist huumorimeelt, nagu seda ilmutasid poeomanikud, kes paigutasid oma purustatud kaupluse ette sildi „AVATUD VEEL ROHKEM KUI TAVALISELT”. V?i k?rtsmik, kes keset h?vingut pani v?lja reklaami „AKNAID MEIL ENAM EI OLE, AGA MEIE JOOGID ON ENDISELT HEAD. ASTUGE SISSE JA VEENDUGE”. Britid talusid Saksa ?hur?nnakuid paljuski samuti kui rongi hilinemist. Kindlasti oli see pahandav, aga kokkuv?ttes siiski talutav. Tegelikult s?itsid rongid edasi ka Blitzi ajal ja Hitleri taktika ei j?tnud Briti majandusele m?rkimisv??rset j?lge. Palju suuremat kahju tekitas Briti s?jamasinale teine ?lest?usmisp?ha aprillis 1941, kui k?ikidel oli puhkep?ev. M?ni n?dal p?rast Saksa pommir?nnakute algust kirjutati uudistes nendest samal viisil nagu ilmastki: „?htu tuleb v?ga Blitzine.” Ameeriklasest vaatleja s?nul „t?dinesid inglased sellest veelgi kiiremini kui muudest asjadest ja mitte keegi ei l?he enam varjule”. Ja pommitamise vaimsed m?jud? Mis sai miljonitest vaimsete h?iretega inimestest, kelle eest asjatundjad olid hoiatanud? Kummalisel kombel polnud neid kusagil n?ha. Muidugi oli kurbust ja viha ning r?nka kaotusvalu kallite inimeste kaotusest. Ps?hhiaatriapalatid j?idki aga t?hjaks. Ning mitte ?ksnes seda. V?henes alkoholism. Enesetappe oli v?hem kui rahuajal. P?rast s?ja l?ppu ?hkasid paljud britid tagasi Blitzi aegu, kui k?ik aitasid ?ksteist ja mitte kedagi ei huvitanud sinu poliitilised vaated v?i kas sa oled rikas v?i vaene. „Blitz tugevdas Briti ?hiskonda mitmel viisil,” kirjutab ?ks Briti ajaloolane. „Hitlerile m?jus see kainestavalt.” P?rast seda, kui tunnustatud massips?hholoogi Gustave Le Boni teooria pandi proovile, ei saanud seda enam kuidagi t?ele vastavaks pidada. Kriis ei toonud esile inimeste halvemaid jooni, vaid nende parimad k?ljed. Kui ?ldse midagi, siis t?usid britid tsivilisatsiooniredelil paar astet. „Tavainimeste s?dikus, huumorimeel ja s?bralikkus ?udusunen?o tunnustega olukorras,” tunnistab ?ks Ameerika ajakirjanik oma p?evikus, „on j?tkuvalt h?mmastavad.” Saksa pommir?nnakute niisugune m?ju tekitas Suurbritannias isegi strateegiaalase arutelu. Kui kuninglikud ?huj?ud valmistusid omapoolseteks pommir?nnakuteks vaenlase vastu, t?usis k?simus, kuidas teha seda k?ige t?husamalt. Kummalisel kombel asusid riigi s?jandusasjatundjad saadud kogemustest hoolimata seisukohale, et vaja on murda rahva moraal. Just pommidega. T?si k?ll, brittide puhul ei andnud see tulemusi, aga nagu p?hjendati, olid nemad ju eriline t?ug. Mitte ?kski teine rahvas maailmas ei olevat nii tasakaalukas ega meelekindel. Ja kohe kindlasti polevat seda sakslased, kellel iseloomukindlust pole ollagi, mis t?hendas, et nad „ei talu veeranditki niisugusest pommitamisest”, mille britid olid ?le elanud. Nende hulgas, kes esindasid seda seisukohta, oli ka Churchilli hea s?ber Frederick Lindemann, keda teatakse ka kui lord Cherwelli. ?hel v?hestest fotodest temast n?eme jalutuskepi, k?vak?bara ja j?ise n?oilmega pikakasvulist meest. Tulises vaidluses ?hur?nnakute strateegia ?le j?i Lindemann j?releandmatuks: pommir?nnakud m?juvad. Nii nagu Gustave Le Bon, oli temagi rahvamassist halval arvamusel, kandes selle maha, kuna see on argp?kslik ja satub kergesti paanikasse. T?estamaks oma seisukohta, saatis Lindemann ps?hhiaatrite meeskonna Birminghami ja Hulli, mis olid Saksa pommir?nnakute t?ttu pidanud maksma eriti r?nka l?ivu. K?sitleti sadu mehi, naisi ja lapsi, kes olid pommitamiste tagaj?rjel kaotanud kodu, ning uuriti ka k?ige v?iksemaid ?ksikasju, nagu „joodud ?llepinte ja apteegist ostetud aspiriini koguseid”. Meeskond esitas paar kuud hiljem Lindemannile oma raporti. Suurte t?htedega tiitellehele tr?kitud j?reldus k?lab: MORAALI LANGUSEST POLE MINGEID T?ENDEID Mida Frederick Lindemann niisuguse ?hem?ttelise avastusega peale hakkas? Ta j?ttis selle t?helepanuta. Lindemann oli juba j?udnud otsusele, et strateegiline pommitamine on kindel v?rk ja mingid t?siasjad tema seisukohta ei k?igutanud. Nii ?tlebki tema m?rgukiri Churchillile hoopis vastupidist: Uuringud tunduvad n?itavat, et kodu purustamine on moraalile k?ige ohtlikum. Inimesed hoolivad sellest rohkem kui s?prade v?i koguni sugulaste hukkumisest. Hullis olid pinged ilmsed, ehkki purustatud on ainult k?mnendik maju. Eel?eldu n?itab, et meie v?ime tekitada sama palju kahju k?igile Saksamaa 58 t?htsamale linnale. Sellega l?ppesidki vaidlused pommir?nnakute t?hususe ?le. Kogu sellel episoodil oli, nagu ?ks ajaloolane hiljem m?rkis, „ilmselge n?iajahi h?ng”. Vastutustundlikud teadlased, kes olid vastu taktikale, mis tegi sihtm?rgiks Saksamaa tsiviilelanikud, kuulutati argp?ksideks, koguni reeturiteks. Pommir?nnakute pooldajaile tundus, et vaenlasele tuleb anda veelgi karmim vastul??k. Churchill andis loa ja Saksamaal p??ses valla t?ielik p?rgu. Kui pommir?nnakud kord l?ppesid, loeti hukkunuid kokku k?mme korda rohkem kui p?rast Blitzi. ?heainsa ??ga sai Dresdenis surma rohkem mehi, naisi ja lapsi kui Londonis kogu s?ja jooksul. ?le poole Saksamaa linnadest h?vitati. Kogu riigist sai ?ks suur suitsev rusuhunnik. Kogu selle aja r?ndas ainult v?ike osa liitlaste ?huj?ududest niisuguseid strateegilisi sihtm?rke nagu tehased v?i sillad. Kuni s?ja viimaste kuudeni kinnitas Churchill, et kindlaim tee v?idule on pommitada tsiviilelanikke eesm?rgiga murda rahva v?itlustahe. Jaanuarist 1944 kinnitab seda ka kuninglike ?huj?udude m?rgukiri: „Mida rohkem pommitame, seda rahuldavam on tulemus.” Peaminister kriipsutas need s?nad oma kuulsa punase pliiatsiga alla. Kas pommir?nnakutel oli siis soovitud m?ju? Lubage j?llegi alustada pealtn?gija ?levaatega lugupeetud ps?hhiaatri sulest. Maist juulini 1945 k?sitles doktor Friedrich Panse peaaegu sadat sakslast, kelle kodu oli h?vitatud. „P?rast seda,” seletas ?ks, „olin v?ga ?ksi t?is ja panin ette sigari.” ?ldine meeleolu p?rast pommir?nnakut oli eufooriline, „justkui p?rast v?idetud s?da”. Massih?steeriast polnud m?rkigi. Vastupidi, ?sja r?nnaku alla j??nud kohtades tunti kergendust. „Naabrid olid imestusv??rselt abivalmid,” kirjutab Panse. „Kui pidada silmas r?nka ja pikka aega kestnud vaimset pinget, oli ?ldine meeleolu t?helepanuv??rselt rahulik ja vaoshoitud.” Saksamaa elanikkonnal hoolega silma peal hoidnud Sicherheitsdiensti ettekanded annavad samasuguse pildi. P?rast pommir?nnakuid t?ttasid inimesed ?ksteisele appi. Ohvrid toodi rusudest v?lja, kustutati tulekahjusid. Hitlerjugendi liikmed ruttasid hoolitsema kodutuks j??nute ja vigastatute eest. Keegi toidukaupluse omanik riputas oma poe ette naljatleva sildi „SIIN M??AKSE KATASTROOFIV?ID”! (Nojah, briti huumor oli parem.) Varsti p?rast Saksamaa alistumist mais 1945 k?lastas USA kaitseministeeriumi ?lesandel kaotanud riiki liitlasriikide majandusteadlaste meeskond uurimaks pommir?nnakute m?ju. Eelk?ige tahtsid ameeriklased teada, kas see taktika on hea viis s?da v?ita. Teadlaste j?reldus oli veendunud: tsiviilobjektide pommitamine oli l?bikukkumine. ?igupoolest tugevdasid pommir?nnakud n?htavasti Saksamaa s?jaaegset majandust, pikendades niiviisi ka s?da. Selgus, et aastail 1940–1944 kasvas Saksamaa tankitoodang ?heksa korda ja h?vituslennukite toodang neliteist korda. R?hm Briti majandusteadlasi j?udis samasugusele j?reldusele. Kahek?mne ?hes purustatud linnas, mida nad uurisid, oli tootmine kasvanud kiiremini kui neljateistk?mnes kontrollr?hma moodustanud ja pommitamata j??nud linnas. „Hakkame aru saama,” tunnistas ?ks Ameerika majandusteadlane, „et seisame silmitsi ?he suurema, v?ib-olla suurima s?jaaegse valearvestusega.” Mulle pakub kogu selles kahetsusv??rses loos k?ige rohkem huvi asjaolu, et k?ik peategelased langesid samasse l?ksu. Hitler ja Churchill, Roosevelt ja Lindemann, k?ik nad kirjutasid alla ps?hholoog Gustave Le Boni v?itele, nagu oleks meie tsivilisatsioonikiht k?igest sama paks kui nahk. Nad olid kindlad, et ?hur?nnakud l??vad selle ?rna kesta kildudeks. Ent mida rohkem nad pommitasid, seda paksemaks see l?ks. J??b mulje, et see polnudki ?huke membraan vaid paks sarvkest. S?janduse asjatundjad olid kahjuks pika taibuga, et asjast aru saada. Kaksk?mmend viis aastat hiljem heitsid USA v?ed Vietnamile kolm korda rohkem l?hkeaineid kui ?ldse kogu Teise maailmas?ja ajal. Seekord eba?nnestus ?ritus veelgi suurejoonelisemalt. Isegi siis, kui asit?endid on meil otse nina all, oskame ikka neid mingil moel eitada. T?nap?evani on paljud endiselt veendunud, et brittide Blitzi ajal ilmutatud vastupidavus tuleb panna ainult brittidele ainuomase iseloomujoone arvele. Aga see ei ole ainuomane brittidele. See on ?ldinimlik. 1. peat?kk Uus realism 1 K?esolev raamat r??gib ?hest radikaalsest ideest. Ideest, millest juba ammu on teada, et see ajab valitsejad n?rvi. Ideest, mida on eitanud religioonid ja ideoloogiad, ignoreerinud uudiseid edastav meedia ja mis on kustutatud maailma ajaloo annaalidest. Samas on tegu ideega, mille tunnistavad ?igeks sisuliselt k?ik teadusharud. Ideega, mida kinnitab evolutsioon ja kinnitab igap?evane elu. Ideega, mis on inimloomusele niiv?rd omane, et seda ei m?rgata ega panda t?hele. Kui meil ainult oleks julgust v?tta seda t?sisemalt, siis on see idee, mis v?iks algatada revolutsiooni. P??rata ?hiskonna pea peale. Sest kui taipame, mida see tegelikult t?hendab, pole see midagi ei v?hem ega rohkem kui m?istust m?jutav narkootikum, mille m?jul me ei vaata maailma enam kunagi sama pilguga. Mis radikaalne idee see siis on? Et enamik inimesi on s?gaval sisimas v?ga korralikud ja head. Ma ei tea kedagi, kes selgitaks seda ideed paremini kui Groningeni ?likooli sotsiaalps?hholoogia professor Tom Postmes Hollandist. Juba aastaid on ta esitanud ?li?pilastele ?he ja sama k?simuse. Kujutlege, et lennuk teeb h?damaandumise ja puruneb kolmeks osaks. Kui kabiin t?itub suitsuga, m?istavad k?ik seesolijad: siit tuleb kiiresti v?lja saada. Mis n??d juhtub? • Planeedil A p??rduvad k?ik reisijad oma naabri poole, et k?sida, kas temaga on k?ik korras. Need, kes vajavad abi, aidatakse esimestena v?lja. Inimesed on valmis ohverdama oma elu isegi t?iesti v??ra p?rast. • Planeedil B hoolitseb iga?ks iseenda eest. Puhkeb paanika. L?heb t?uklemiseks ja tr?gimiseks. Lapsed, vanurid ja puuetega inimesed tallatakse jalgade alla. N??d k?simus: kummal planeedil elame meie? „Minu hinnangu kohaselt arvab umbes 97 protsenti inimesi, et elame planeedil B,” ?tleb professor Postmes. „T?de on aga see, et peaaegu igal juhul elame planeedil A.” Pole oluline, kellele k?simus esitada. Olgu tegu vasak- v?i parempoolse, rikka v?i vaese, harimatu v?i haritud inimesega – k?ik teevad samasuguse eksliku otsuse. „Nad ei saa asjast aru. Ei esmakursuslased, vanemate ega viimaste kursuste ?li?pilased, aga enamasti ka mitte professionaalid ega koguni p??stet??tajad,” kurdab Postmes. „Ja asi pole uurimistulemuste v?hesuses. Meil on sellekohast infot alates Teisest maailmas?jast.” Isegi ajaloo k?ige suuremad katastroofid on toimunud planeedil A. V?tame n?iteks Titanicu huku. Kui vaatate filmi, tekib teil t?en?oliselt arvamus, et k?iki (v?lja arvatud keelpillikvartett) haaras paanika. Tegelikult kulges evakueerimine ?snagi korralikult. ?ks pealtn?gija on meenutanud, et „polnud mingit m?rki paanikast v?i h?steeriast, hirmukarjeid ega joostud edasi-tagasi”. V?i v?tame terrorir?nnakud 11. septembril 2001. Kui kaksiktornid p?lesid, laskusid tuhanded inimesed rahulikult treppidest, ehkki nad andsid enesele aru, et nende elu on ohus. K?ik liikusid koos tulet?rjujate ja vigastatutega. „Ja keegi v?is vabalt ?elda: „Ei-ei, minge teie enne,”” r??kis ?ks elluj??nu hiljem. „Ma ei suutnud uskuda, et niisugusel hetkel v?ib keegi ?elda: „Ei-ei, palun minge teie enne.” See oli uskumatu.” Visalt p?sib m??t, nagu oleks inimloomus isekas, agressiivne ja kalduks kiiresti paanikasse. Hollandi bioloogile Frans de Waalile meeldib seda nimetada spooniteooriaks: arvatakse, et tsivilisatsioon on k?igest ?huke spoon, mis puruneb kergesti ka k?ige v?iksema katsumuse puhul. Tegelikult on k?ik vastupidi. Kui k?es on kriis – kui langevad pommid v?i r?ndab tulvavesi –, just siis tulevad esile meie, inimeste, parimad k?ljed. 29. augustil 2005 kihutas orkaan Katrina ?le New Orleansi. Kaldatammid ja kaitserajatised, mis pidid linna kaitsma, ei pidanud vastu. P?rast tormi oli 80 protsenti piirkonna majadest ?le ujutatud ja v?hemalt 1836 inimest kaotanud elu. See oli ?ks USA k?igi aegade suurimaid loodus?nnetusi. Kogu j?rgmise n?dala kirendasid ajalehed New Orleansis toime pandud v?gistamiste ja tulistamiste kirjeldustest. Ilmus verd tarretama panevaid reportaa?e ringi liikuvatest j?ukudest, r??vimistest ja snaiprist, kes v?ttis sihtm?rgiks p??stekopterid. Superdome’i staadionil, millest kujunes linna suurim tormivarjend, oli ilma elektri ja veeta k?lg k?lje k?rval koos 25 000 inimest. Ajakirjanike teadete kohaselt olevat seal kahe v?ikelapse k?ri l?bi l?igatud ning seitsmeaastane laps v?gistatud ja m?rvatud. Linna politsei?lem arvas, et linn vajub anarhiasse, ja Louisiana kuberner kartis sedasama. „Mis h?irib mind k?ige rohkem,” lausus kuberner, „on asjaolu, et ?nnetused nagu see, toovad sageli esile inimeste halvimad k?ljed.” See v?ide levis nagu kulutuli. Briti ajalehes Guardian ?tles tunnustatud ajaloolane Timothy Garton Ash v?lja m?tte, mida jagasid paljud: „J?tke meid ilma korraldatud ja tsiviliseeritud elu elementaarsetest peaosistest – toidust, peavarjust, joogiveest, minimaalsest isiklikust turvatundest – ja me langeme m?ne tunniga tagasi hobbeslikku looduslikku olukorda, kus k?ik s?divad k?ikide vastu. […] M?ned v?hesed saavad ajuti ingliteks, enamik aga ahviks.” J?lle seesama oma t?ies hiilguses: spooniteooria. Garton Ashi s?nul tekitas New Orleans v?ikese augu selles „?hukeses koores, mille oleme laotanud pulbitseva loodusemagma – kaasa arvatud inimloomuse – peale”. Alles mitu kuud hiljem, kui ajakirjanikud said k?iges selgusele, tulvaveed olid minema voolanud ja kolumnistid leidnud j?rgmise seisukoha, paljastasid uurijad, mis New Orleansis oli tegelikult juhtunud. See mis tundus algul suurt?kim?rinana, osutus tegelikult k?tusemahuti aeg-ajalt pl?ksuvaks kaitseventiiliks. Superdome’is suri kuus inimest: neli loomulikel p?hjustel, ?ks ?ledoosi t?ttu ja ?ks enesetapu l?bi. Politsei?lem oli sunnitud m??nma, et tal pole viidata ?helegi ametlikule teatele v?gistamisest v?i m?rvast. T?si, oli r??stamisi, aga seda panid enamasti toime r?hmad, mis tekkisid elluj??mise eesm?rgil ja m?ningatel juhtumitel tegid isegi koost??d politseiga. Delaware’i ?likooli katastroofiuuringute keskuse teadlased j?udsid j?reldusele, et „r?huvas enamuses tegutseti k?ikide ?histes huvides”. T?eline armaada paate isegi nii kaugelt kui Texas tuli p??stma inimesi t?usvast tulvaveest. Sajad eraisikud moodustasid p??stemeeskondi umbes nagu isehakanud Robin Hoodi mehed – ?ksteist s?pra liikusid koos ringi, otsides toiduaineid, riideid ja ravimeid, et anda need siis abivajajatele. L?hidalt: New Orleans ei langenud Katrina j?rel omakasu ja anarhia k??si. Pigem ujutasid linna ?le vaprus ja ligimesearmastus. Orkaan kinnitas teadmisi, kuidas inimolendid reageerivad katastroofidele. Vastupidiselt sellele, mida me tavaliselt filmides n?eme, on Delaware’i ?likooli katastroofiuuringute keskus teinud kindlaks, et 1963. aastast alates tehtud peaaegu seitsesada uuringut pole kunagi tuvastanud t?ielikku kaost. Mitte kunagi ei k?ituta p?him?ttel iga?ks iseenda eest. Kuritegevus – m?rvad, murdvargused, v?gistamised – tavaliselt langeb. Inimesed ei lange ?okki, nad j??vad rahulikuks ja asuvad tegutsema. „?ksk?ik kui ulatuslik r??stamine ka pole,” viitab katastroofiuurija, „kahvatab see alati selle ?le?ldise altruismi ees, mis v?ljendub vabatahtlikus ja massilises vajalike asjade ja teenuste jagamises.” Katastroofid toovad esile parima inimestes leiduva. Ma ei tea ?htki teist sotsioloogilist avastust, mida toetaks nii palju kindlaid t?endeid, aga mida on nii hoolimatult ignoreeritud. Pilt, mida meile pakub meedia, on t?ielikult vastandlik sellele, mis tegelikult juhtub, kui ?nnetus on k?es. Kui minna tagasi New Orleansi, siis k?ik need levivad kuuldused n?udsid l?ivu inimelude n?ol. S?andamata minna kaitsetuna linna, koondasid p??stjad oma j?udusid aeglaselt. Kohale kutsuti rahvuskaart ja operatsiooni k?rghetkel oli linnas umbes 72 000 s?durit. „Need mehed oskavad tulistada ja tappa,” lausus kuberner, „ja ma ootan, et seda nad teevad.” Ning seda nad tegidki. Linna idaosas Danzigi sillal avas politsei tule kuue s??tu ja relvastamata mustanahalise linnaelaniku pihta ning tappis seitsmeteistaastase nooruki ja vaimse puudega neljak?mneaastase mehe (viis tulistamises osalenud politseinikku m?isteti hiljem pikaks ajaks vangi). T?si, New Orleansis juhtunud katastroof oli ??rmuslik juhtum. Aga ?nnetuste ajal arenevate s?ndmuste k?ik on peaaegu alati sama: ?nnetus juhtub ja reaktsioonina j?rgneb spontaanne ?histegevus, siis l?hevad v?imud paanikasse ja vallandavad j?rgmise ?nnetuse. „Mulle endale on j??nud mulje,” kirjutab Rebecca Solnit, kelle raamat „P?rgusse rajatud paradiis” („A Paradise Built in Hell”, 2009) annab meisterliku ?levaate p?rast Katrinat juhtunust, „et eliidi paanika p?hjustavad m?juv?imsad isikud, kes n?evad iseennast kogu inimkonnana.” Diktaatorid ja despoodid, kubernerid ja kindralid – k?ik nad loodavad liiga tihti toorele j?ule, et ?ra hoida stsenaariumide t?itumist, mis on olemas ainult nende peas ning l?htuvad eeldusest, et keskmine inimene juhindub omakasup??dlikkusest nii nagu nemad ise. 2 1999. aasta suvel haigestus Belgias Bornemi linna v?ikeses koolis ?heksa ?pilast mingisse salap?rasesse haigusse. Hommikul tulid nad kooli mingite s?mptomiteta, p?rast l?unas??ki j?id k?ik haigeks. Peavalu. Oksendamine. K?lmav?rinad. Seletust otsides j?udsid ?petajad j?reldusele, et ainus p?hjus saab olla kokakoola, mida k?ik ?heksa olid vaheajal joonud. Ei kulunud kuigi palju aega, kui ajakirjanikud said juhtunust haisu ninna. Coca-Cola peakorteris hakkasid telefonid helisema. Samal ?htul avaldas kompanii pressiteate, et miljonid pudelid jooki on Belgia kaupluseriiulitelt tagasi toodud. „Uurime asja pingeliselt ja loodame anda l?pliku vastuse j?rgmise paari p?eva jooksul,” lausus firma esindaja. Aga oli juba liiga hilja. Haiguss?mptomid levisid ?le kogu Belgia ja teisele poole piiri Prantsusmaale. Kiirabi vajasid paljud kahvatud ja n?rkenud lapsed. M?ne p?evaga levis kahtlus k?ikidele Coca-Cola toodetele. Fanta, Sprite, Nestea, Aquarius … k?ik need n?isid olevat lastele ohtlikud. Nn Coca-Cola intsident oli ?ks r?ngemaid rahalisi hoope firmale selle 107-aas-tase ajaloo jooksul, mis sundis v?tma Belgias tagasi seitseteist miljonit kasti karastusjooke ja h?vitama ladudesse kogunenud varud. Kokkuv?ttes l?ks see maksma ?le 200 miljoni dollari. Siis juhtus midagi kummalist. Paar n?dalat hiljem, kui toksikoloogid v?tsid ette laborite ettekanded, mida nad siis p?rast kokakoola purkide uurimist leidsid? Mitte midagi. Ei mingeid pestitsiide. Ei mingeid haigust tekitavaid mikroobe. Ei mingeid m?rgiseid metalle. Mitte midagi. Ja mida andsid sadadelt patsientidelt v?etud vere- ja uriiniproovid? Mitte miskit. Teadlased ei suutnud leida ?htki keemilist p?hjust s?mptomitele, mis selleks ajaks olid tuvastatud rohkem kui tuhandel poisil ja t?drukul. „Need lapsed olid t?epoolest haiged, selles pole v?himatki kahtlust,” t?des ?ks uurijatest, „aga mitte kokakoola joomisest.” Coca-Cola intsident t?statab igiammuse filosoofilise k?simuse. Mis on t?de? M?ned asjad on t?esed, kas te usute neid v?i mitte. Vesi l?heb keema temperatuuril 100 °C. Suitsetamine tapab. President Kennedyle tehti Dallases 22. novembril 1963 atentaat. Teised asjad v?ivad osutuda t?eks, kui me neisse usume. Meie usust saab n?htus, mida sotsioloogid nimetavad iset?ituvaks ennustuseks: kui te ennustate, et pank variseb kokku, ja see veenab paljusid oma kontosid sulgema, siis pank varisebki kokku. V?i v?tame platseeboefekti. Kui arst annab teile v?ltsravimi ja ?tleb, et see aitab teid vaevava h?da vastu, on v?imalik, et te hakkategi end paremini tundma. Mida dramaatilisem platseebo on, seda suurem see v?imalus on. S?st on ?ldjuhul t?husam kui tabletid ja vanasti v?is isegi aadrilaskmine m?juda – mitte seet?ttu, et keskaegne arstiteadus oli nii arenenud, vaid inimestele tundus, et nii drastiline protseduur peaks ju ometi kuidagi m?juma. Ja ?lim platseebo? Kirurgia! T?mba selga valge kittel, pane patsient narkoosi alla, siis aga aja selg sirgu ja vala endale tass kohvi. Kui patsient toibub, ?tle talle, et operatsioon oli edukas. Ajakirja British Medical Journal korraldatud ulatuslik uurimus, kus v?rreldi tegelikult tehtud kirurgilisi protseduure v?ltsl?ikustega (n?iteks seljavalu ja k?rvetiste puhul), n?itas, et platseebost on abi kolmveerandil k?ikidest juhtumistest, kusjuures pooltel juhtudel on see sama t?hus kui t?elise ravi puhul. Aga see m?jub ka vastupidi. V?tke v?ltstablett, arvates, et see teeb teid haigeks, ja on v?imalik, et nii juhtubki. Hoiatage oma patsienti, et ravimil on tugevad k?rvalm?jud, ja t?en?oliselt nii juhtubki. Ilmselgetel p?hjustel pole notseeboefekti, nagu seda nimetatakse, kuigi laialdaselt uuritud, kuna pole kuigi eetiline veenda terveid inimesi, et nad on haiged. Sellegipoolest kinnitavad k?ik leiduvad t?endid, et notseebo v?ib olla v?ga t?hus. Just sellele j?reldusele j?udsid Belgia tervishoiuametnikud 1999. aasta suvel. V?imalik, et ?hel v?i paaril kokakoolal, mida lapsed Bornemis j?id, oli midagi viga. Kes seda teab? Aga ?hes on teadlased ?hel meelel: sajad teised lapsed ?le kogu riigi nakatusid massips?hhoosi. Selges eesti keeles ?eldes: nad kujutasid k?ike ette. Millega ei taheta ?elda, nagu oleks ohvrid teeselnud. ?le tuhande Belgia lapse kannatas iivelduse, palaviku ja peap??rituse k?es. Kui midagi k?llalt tugevasti uskuda, v?ib see saada t?elisuseks. Kui notseeboefektist teha mingi j?reldus, siis on see, et ideed pole kunagi k?igest ideed. Me oleme seda, mida usume. Me leiame seda, mida otsime. Ja mida ennustame, saab teoks. V?ib-olla olete juba m?rganud, kuhu ma selle jutuga sihin: meie karm hinnang inimkonnale on samuti notseebo. Kui me usume, et suuremat osa inimestest ei v?i usaldada, siis kuidas me ?ksteist ?le?ldiseks kahjuks kohtleme? V?hesed m?tted kujundavad maailma rohkem kui meie arvamus teistest inimestest. Sest l?ppude l?puks te saate ju seda, mida ootate saavat. Kui tahame t?siselt k?sile v?tta meie aja suurimad v?ljakutsed – alates kliimakriisist kuni kasvava umbusuni ?ksteise vastu –, siis minu arvates peab alustama meie hinnangust inimese olemusele. Et k?ik oleks selge: k?esolev raamat pole jutlus inimeste t?ielikust headusest. Ilmselgelt pole me mingid inglid. Oleme komplitseeritud olendid, kellel on head ja mitte-nii-head k?ljed. K?simus seisneb selles, kumba k?lge me eelistame. Mina v?idan lihtsalt seda, et meie – oma olemuselt, asustamata saarele sattunud lastena, s?ja puhkedes v?i kriisi alates – eelistame siiski oluliselt oma paremat k?lge. Esitan siin arvestatavaid teaduslikke t?endeid, mis n?itavad, kuiv?rd t?ene on positiivne vaatenurk inimloomuse olemusele. Samas olen veendunud, et see v?iks olla veelgi t?esem, kui hakkaksime seda uskuma. Internetis liigub ringi teadmata p?ritolu m?istujutt. Minu meelest peitub selles lihtne, ent s?gav t?de. Vana mees ?tleb pojapojale: „Minu sisemuses k?ib v?itlus. See on kahe hundi vihane v?itlus. ?ks neist on paha – kuri, ahne, kade, k?rk ja argp?kslik. Teine on hea – rahumeelne, armastusv??rne, tagasihoidlik, helde, aus ja usaldusv??rne. Need hundid v?itlevad ka sinus ja ?ldse igas inimeses.” Hetke p?rast poiss k?sib: „Kumb hunt j??b v?itjaks?” Vana mees naeratab. „See, kumba sa toidad.” 3 Iga kord viimase paari aasta jooksul, kui olen kellelegi r??kinud raamatust, mille kallal ma t??tasin, kergitati selle jutu peale kulmu. See v?ljendas umbusku. Saksa kirjastaja l?kkas minu raamatu avaldamisettepaneku pikema jututa tagasi. Tema s?nul ei usu sakslased inimeste sisemisse headusse. ?ks Pariisi intelligentsi esindaja veenis mind, et prantslased vajavad valitsuse k?va k?tt. Ja kui olin Ameerika ?hendriikides p?rast 2016. aasta presidendivalimisi rings?idul, k?sisid k?ik igal pool, ega ma ole nupust nikastanud. Enamik inimesi on korralikud? Kas ma olen ?ldse televiisorit vaadanud? ?sna hiljaaegu t?estas kahe Ameerika ps?hholoogi uurimus j?lle kord, kuiv?rd kangekaelselt usutakse ideed meie isekast olemusest. Uurijad tutvustasid katsealustele olukordi, kus keegi teine tegi midagi head. Ja mis selgus? P?hiliselt see, et meid on ?petatud n?gema isekust igal pool. N?eme kedagi vanurit ?le t?nava aitamas? Vaat kus kehkleja. N?eme kedagi kodutule raha andmas? K?llap tahab enesehinnangut parandada. Isegi p?rast seda, kui uurijad esitasid katsealustele vaieldamatuid andmeid, kuidas t?iesti v??rad inimesed tagastavad kaotatud rahakoti v?i et enamik inimesi ei ole petised ega vargad, ei hakanud enamus katsealuseid inimesi positiivsemas valguses n?gema. „Selle asemel,” kirjutavad ps?hholoogid, „leidsid nad, et n?iliselt omakasup??dmatu tegevus peab ikkagi olema omakasup??dlik.” K?nismiga saab k?ike seletada. K??nikul on alati ?igus. N??d v?ite k?ll m?elda: oot-oot, mind k?ll niisuguses vaimus ei kasvatatud. Seal, kust mina olen p?rit, usaldati ?ksteist, aidati ?ksteist ja uksi ei lukustatud. Ja teil on ?igus, ning niisugustes oludes on kerge eeldada, et inimesed on korralikud. Niisugused inimesed, nagu on meie peres, samuti meie s?brad, naabrid ning kaast??tajad. Kui aga laiendame pilti kogu ?lej??nud inimkonnale, saavad kahtlused kiiresti v?itu. V?tame n?iteks ?lemaailmse v??rtushinnangute uuringu, mida ?hiskonnateadlaste v?rgustik on alates 1980. aastatest korraldanud peaaegu sajas riigis. ?ks standardne k?simus on: „K?ige ?ldisemalt, kas ?tleksite, et enamikku inimesi v?ib usaldada, v?i et peate inimestega suheldes olema v?ga ettevaatlik?” Tulemused on v?gagi masendavad. Peaaegu k?ikides riikides arvab enamik inimesi, et suuremat osa teistest inimestest ei saa usaldada. Isegi niisugustes tugevates demokraatiates, nagu on Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias ja Ameerika ?hendriikides, jagab rahvas kaasinimestest seda pessimistlikku seisukohta. Mind on juba kaua aega k?itnud k?simus, miks me oleme inimkonnast nii negatiivsel arvamusel. Kui me vaistlikult usaldame meile l?hedase kogukonna liikmeid, siis miks meie hoiak muutub, kui r??kida inimkonnast tervikuna? Miks teha nii palju seadusi ja eeskirju, rajada nii palju asutusi ja institutsioone l?htudes eeldusest, et inimesi ei v?i usaldada? Kuigi teadus kinnitab meile kogu aeg, et elame planeedil A, siis miks me kipume ikka uskuma, et elame planeedil B? Kas tegu on hariduse puuduj??giga? Vaevalt. Tutvustan k?esolevas raamatus k?mneid intellektuaale, kes usuvad kindlalt meie ebamoraalsusse. Poliitiline veendumus? J?llegi ei. Nii m?nigi religioon peab seda usklikuks olemise ?heks tahuks, et inimesed on patum?lkas. Palju kapitaliste eeldab, et meid k?iki motiveerib omakasu. Hulk keskkonnakaitsjaid peab inimesi Maale hukatuslikuks nuhtluseks. Arvamusi on tuhandeid, inimese olemuse kohta on ainult ?ks. See pani mind m?tlema. Miks me arvame, et inimesed on halvad? Mis sunnib meid uskuma meiesuguste halba olemusse? Kujutleme hetkeks, et turule tuleb uus narkootikum. See on ??rmiselt s?ltuvust tekitav ja silmapilk on k?ik selle konksu otsas. Teadlased uurivad asja ja j?uavad kiiresti j?reldusele, et narkootikumi m?jul, tsiteerin, „alahinnatakse riski, tekivad ?revus, meeleolulangus, ?pitud abitus, p?lgus ja vaenulikkus teiste vastu, [ning] tunded n?rinevad”. Kas me seda narkootikumi kasutame? Kas lubame oma lastel seda proovida? Kas valitsus tunnistab selle seaduslikuks? Vastus k?ikidele eeltoodud k?simustele on: jah. Sest see, millest ma siin r??gin, ongi juba ?ks t?nap?eva suurimaid s?ltuvusi. Me tarvitame seda narkootikumi iga p?ev, seda rahastatakse rikkalikult ja seda pakutakse meie lastele m??ratus koguses. See narkootikum on uudised. Olen kasvanud usus, et uudised aitavad meil areneda. Et kohusetundliku kodanikuna on meie kohus lugeda ajalehti ja vaadata ?htuseid uudistesaateid. Et mida rohkem me j?lgime uudiseid, seda paremini oleme informeeritud ja seda tervem on meie demokraatia. Seda mantrat r??gib palju vanemaid ikka veel oma lastele, teadlased aga on j?udnud v?ga erinevale j?reldusele. K?mnete uurimuste andmetel ohustavad uudised vaimset tervist. Esimene, kes asus seda p?ldu harima, oli juba 1990. aastatel George Gerbner (1919–2005). Tema m?tles ka v?lja termini, mis kirjeldab avastatud n?htust: ?ela maailma s?ndroom, mille kliinilised s?mptomid on k??nilisus, inimesep?lgus ja pessimism. Inimesed, kes j?lgivad uudiseid, on palju t?en?olisemalt valmis n?ustuma niisuguste v?idetega nagu „enamik inimesi hoolib ainult iseendast”. Nad usuvad sagedamini, et meie kui indiviidid oleme abitud muutma maailma paremaks. Nad on t?en?oliselt sagedamini stressis ja masenduses. Paari aasta eest esitati inimestele kolmek?mnes eri riigis lihtne k?simus: „?ldiselt v?ttes, kas arvate, et maailm muutub paremaks, j??b samasuguseks v?i muutub halvemaks?” K?ikides riikides, Venemaast Kanadani ja Mehhikost Ungarini vastas suur enamus, et asjad l?hevad halvemaks. Tegelikkus on risti vastupidine. Mitme viimase k?mnendi jooksul on ??rmine vaesus, s?jaohvrite arv, laste suremus, kuritegevus, n?ljah?dad, laste t??, surmajuhtumid loodus?nnetuste tagaj?rjel ja lennu?nnetuste arv v?henenud. Elame k?igi aegade k?ige rikkamal, turvalisemal ja tervemal ajal. Aga miks me siis sellest aru ei saa? Asi on lihtne. Sest uudised r??givad erandlikest asjadest ja mida erandlikum mingi s?ndmus on – olgu siis terrorir?nnak, relva?lest?us v?i loodus?nnetus –, seda suurem on selle uudisv??rtus. Te ei n?e iialgi pealkirja, mis kuulutab „??RMISES VAESUSES ELAVATE INIMESTE ARV V?HENES EILE 137 000 V?RRA”, ehkki see oleks v?inud ilmuda viimase kahek?mne viie aasta jooksul iga p?ev. Samuti ei n?e te iialgi otse?lekannet kohast, kus reporter teatab: „Seisan siin keset t?hermaad, kus t?na pole ikka veel m?rkigi s?jast.” M?ne aasta eest anal??sisid Hollandi sotsioloogid, kuidas meedia kajastab lennu?nnetusi. Aastatel 1991–2005, kui lennu?nnetuste arv j?rjekindlalt v?henes, kasvas meedia huvi nende vastu kogu aeg. Ja nagu v?itegi arvata, inimesed kartsid ?ha rohkem nende j?rjest turvalisemate lennukitega lennata. Teises uurimuses koostas meditsiinialaste uuringutega tegelev teadlaste r?hm andmebaasi rohkem kui neljast miljonist uudisloost immigratsiooni, kuritegevuse ja terrorismi teemal, et vaadata, kas siin ilmneb mingeid mustreid. Selgus, et ajal, kui immigratsioon v?i v?givald v?henes, andsid ajalehed neile rohkem ruumi. „Seega,” k?lab uurijate j?reldus, „pole uudiste ja tegelikkuse vahel n?htavasti mingit seost, r??kimata negatiivsest suhtumisest.” Muidugi ei pea ma uudiste all silmas kogu ajakirjandust. Palju ajakirjandusvorme aitavad meil maailma paremini m?ista. Uudised aga – mille all ma m?tlen teateid ?sja toimunud juhuslikest ja sensatsioonilistest s?ndmustest – on k?ige levinum vorm. L??neriikides tarbib uudiseid iga p?ev kaheksa inimest k?mnest. Keskmiselt kulutame p?evas ?he tunni, et saada k?tte oma uudisteannus. Laiendades seda kogu elule, saame kolm aastat. Miks oleme meie, inimesed, nii vastuv?tlikud uudiste s?ngemale poolele? P?hjusi on kaks. Esimene on n?htus, mida ps?hholoogid nimetavad negatiivseks tajunihkeks: me oleme rohkem h??lestatud halvale kui heale. Kui minna tagasi aega, kui elatusime k?ttimisest ja korilusest, oli parem karta ?mblikku v?i madu olgu v?i sada korda ?learu kui kasv?i ?ks kord mitte. Liiga palju karta v?ib olla eluohtlik, liiga v?he karta on seda kindlasti. Teiseks on meile iseloomulik k?ttesaadavuse tajunihe. Kui meile meenuvad kergesti n?ited mingist konkreetsest asjast, siis kipume eeldama, et see asi on suhteliselt tavaline. T?siasi, et meid pommitatakse iga p?ev hirmu?ratavate lugudega lennu?nnetustest, laste r??vimisest ja peade maha-raiumisest – mis kipuvad m?llu talletuma –, moonutab t?ielikult meie maailmapildi. Nagu m?rgib kuivalt Liibanoni statistik Nassim Nicholas Taleb: „Me pole k?llalt ratsionaalsed, et ajakirjandust tarbida.” Praegusel digiajastul on uudised, millega meid toidetakse, aina ??rmuslikumad. Vanasti ei teadnud ajakirjanikud kuigi palju oma ?ksikutest lugejatest. Nad kirjutasid rahvahulkadele. Facebooki, Twitteri ja Google’i taga olevad inimesed aga tunnevad teid h?sti. Nad teavad, mis ?okeerib v?i hirmutab teid, nad teavad, mis sunnib teid klikkima. Nad teavad, kuidas v?ita teie t?helepanu ja seda s?ilitada, nii et nad saaks pakkuda k?ige tasuvamal viisil teile sobivaimat personaalset reklaami. Niisugune p??rane n??disaja meedia pole midagi muud kui r?nnak igavuse vastu. Sest – olgem ausad – inimestest enamiku elu on v?gagi ette ennustatav. Meeldiv, aga igav. Seega, kui me eelistame meeldivaid, aga igavat elu elavaid naabreid (ja ?nneks enamik naabreid sobib sellele pildile), siis igav s?num ei sunni teid k?rvu kikitama ja t?helepanu teritama. Meeldiv reklaami ei m??. Ja nii serveeribki Silicon Valley meile aina sensatsioonilisemaid klikipeibutisi, kuna teab v?ga h?sti, nagu on kord ?elnud ?ks Nobeli preemia saanud ?veitsi kirjanik, et „uudised on m?istusele sama, mis suhkur kehale”. Paari aasta eest v?tsin n?uks tuua oma ellu muudatuse. Ma ei vaata enam uudiseid, ega n?pi ka hommikueine ajal telefoni. N??dsest v?tan k?tte hea raamatu. Ajaloost. Ps?hholoogiast. Filosoofiast. ?ige pea m?rkasin aga midagi tuttavlikku. Enamik raamatuid r??gib millestki erandlikust. K?igi aegade suurimad menukid on alati katastroofidest ja ?nnetustest, t?ranniast ja r?humisest. S?jast, s?jast ja et lisada asjale pisut v?rtsi, siis s?jast. Ja kui vahel s?da ei juhtu olema, siis elame ajas, mida ajaloolased nimetavad interbellum: s?dade vahepeal. Ka teaduses on seisukoht, et inimkond on halb, valitsenud aastak?mneid. Heitke pilk inimloomusest kirjutatud raamatutele ja te leiate niisuguseid pealkirju nagu „Deemonlikud mehed”, „Isekas geen” ja „K?rvalkorteri m?rvar”. Bioloogid on pikka aega arendanud s?nget evolutsiooniteooriat, milles ka siis, kui loom isegi n?ib tegevat midagi head, kleebitakse talle k?lge isekuse silt. Soojad suhted perekonnas? Onupojapoliitika! Ahv jagab banaani kaheks? Seanahavedaja kasutab teda ?ra! Nagu ?ks Ameerika bioloog on pilkamisi ?elnud: „See, mis tundub koost??na, osutub seguks olupoliitikast ja ?rakasutamisest. […] Kriibi altruisti ja paljastub verine silmakirjateener.” Ja kuidas on majandusega? Paljuski sama lugu. Majandusteadlased nimetavad meie liiki homo economicus: alati on eesm?rk isiklik kasu, nagu isekal kalkuleerival robotil. Sellele arvamusele inimloomusest rajavad majandusteadlased teooriate ja mudelite katedraali, mis toetub tervele m?ek?rgusele seadusp?rasuste virnale. Ometi pole mitte keegi veel uurinud, kas homo economicus tegelikult ?ldse olemas on. See t?hendab, nii oli, kuni majandusteadlane Joseph Henrich oma meeskonnaga v?ttis teema aastal 2000 k?sile. Teadlased k?isid viies maailmajaos kaheteistk?mne riigi viieteistk?mnes kogukonnas, k?sitlesid talunikke, nomaade ning k?tte ja korilasi, seda k?ike otsides hominiidi, kellest l?htudes on majandusteooriat arendatud aastak?mneid. T?iesti tulutult. Saadud tulemused n?itasid iga kord, et inimesed on lihtsalt liiga korralikud. Liiga kenad. P?rast selle m?juka avastuse avaldamist otsis Henrich edaspidigi seda m??tilist olevust, kelle ?mber palju majandusteadlasi punusid oma teooriad. Viimaks ta leidiski selle: lihast ja luust homo economicuse. Kuigi homo ei ole siinkohal p?ris ?ige s?na. Tuli v?lja, et homo economicus ei ole inimene, vaid ?impans. „Homo economicust puudutavad kanoonilised ennustused osutusid t?helepanuv??rselt edukaks ?impansi k?itumise ennustamisel lihtsates eksperimentides,” m?rgib Henrich kuivalt. „Seega ei ole kogu teoreetiline t?? raisku l?inud, vaid selle objektiks peeti lihtsalt valet liiki.” Mitte just nii huvitav on see, et niisugune ?hmane arvamus inimloomusest on toiminud notseebona juba k?mneid aastaid. 1990. aastatel huvitus majandusprofessor Robert Frank, kuidas arvamus, et inimesed on ?limalt egoistlikud, v?ib m?jutada tema ?li?pilasi. Ta andis neile hulga ?lesandeid, mille eesm?rk oli m??ta nende heldek?elisust. Tulemus? Mida kauem nad majandust ?ppisid, seda isekamaks nad muutusid. „Meie saame selleks, mida me ?petame,” teeb Frank kokkuv?tte. ?petus, et inimesed on loomup?raselt isekad, on l??nes p?ha traditsioon. Niisugustel suurtel m?tlejatel nagu Thukydides, Augustinus, Machiavelli, Hobbes, Luther, Calvin, Burke, Bentham, Nietzsche, Freud ja Ameerika ?hendriikide rajajad oli ?hukese tsivilisatsioonikihi teooriast iga?hel oma versioon. K?ik nad eeldasid, et elame planeedil B. Niisugune k??niline seisukoht oli levinud juba vanade kreeklaste hulgas. Seda v?ib leida antiikaja suurima ajaloolase Thukydidese t??dest, kui ta kirjeldab, kuidas 427. aastal eKr puhkes K?rkyra saarel kodus?da. „Kui tavap?rased tsiviliseeritud elu kombed on segamini paisatud,” kirjutab Thukydides, „on inimloomus isegi siis, kui on olemas seadused, alati valmis neid rikkuma ja sellega ilmutama end oma t?ies hiilguses.” See t?hendab, et inimesed k?ituvad nagu elajad. Negatiivne hoiak on saatnud ka kristlust selle algusaegadest peale. Kirikuisa Augustinus (354–430) aitas propageerida ideed, et inimesed on s?ndinud patusena. „Sinu ees pole keegi patust puhas,” kirjutab Augustinus, „ei ka laps, kelle elu maa peal kestab ?he p?eva.” See p?rispatu m?iste j?i laialt levinuks kogu reformatsiooni ajaks, kui protestandid lahkusid roomakatoliku kiriku alluvusest. Teoloogi ja reformaatori Johann Calvini s?nul „pole meie loomus ?ksnes t?hi ja ilma j?etud headusest, vaid nii rammus ja viljakas pinnas igasugustele pahedele, et see ei saa p?sida j?ude”. Niisugune uskumus on sisse kirjutatud niisugustesse t?htsamatesse protestantlikesse tekstidesse nagu Heidelbergi katekismus (1563), mis teavitab meid, et inimesed on „t?iesti v?imetud tegema ?ksk?ik missgust head ja kalduvad tegema ainult halba”. Kummalisel kombel ulatuvad nii traditsioonilise kristluse kui ka valgustusajastu – mis seadis m?istuse usust k?rgemale – juured just selle inimloomusele armutu hinnangu andva seisukohani. T?siusklikud on veendunud, et meiesugused on p?hiolemuselt k?lvatud ja parim, mida v?ime teha, on katta end ?hukese vagaduse kestaga. Valgustusajastu filosoofid arvasid samuti, et me oleme k?lvatud, aga soovitasid varjata m??ndunud olemust m?istusega. Kui r??kida arvamustest inimloomuse kohta, siis torkab silma l??ne m?tteviisi j?rjepidevus. „Sest eks v?i ju inimeste kohta ?elda ?ldiselt, et nad on t?namatud ja tujukad, valelikud ja silmakirjalikud,” v?tab kokku poliitikateaduse rajaja Niccol? Machiavelli. „Igast inimesest v?ib saada t?rann, kui tal on v?imalus,” n?ustub Ameerika demokraatia rajaja John Adams. „Me p?rineme l?putust m?rtsukate p?lvkondade jadast,” paneb diagnoosi n??disaja ps?hholoogia alusepanija Sigmund Freud. ?heksateistk?mnendal sajandil murdis Charles Darwin end rambivalgusse oma evolutsiooniteooriaga ja sellestki sai kiiresti osa eelnimetatud spooniteooriast. Tunnustatud teadlane Thomas Henry Huxley (keda teatakse ka kui „Darwini buldogit”) jutlustas, et elu on ?ksainus suur v?itlus „inimene inimese vastu ja riik riigi vastu”. Filosoof Herbert Spencer m??s sadu tuhandeid raamatuid t?nu oma v?itele, et me peaks selle v?itluse leegi veelgi suuremaks puhuma, sest „looduse k?ik j?upingutused on suunatud sellele, et saada lahti [vaestest] – puhastada maailm nendest ja teha ruumi parematele”. K?ige kummalisem on see, et neid m?tlejaid on peaaegu ?ksmeelselt ?listatud kui realiste, teistsugusel arvamusel olnud m?tlejad aga naerdi v?lja, sest nad uskusid inimese korralikkusse. Feminist Emma Goldman, kelle v?itlus vabaduse ja v?rdsuse eest t?i talle eluks ajaks kaela laimu ja p?lguse, on kord kirjutanud: „Vaene inimloomus, missuguseid kohutavaid kuritegusid on sooritatud sinu nimel! […] Mida suurem vaimne ?arlatan, seda kategoorilisemalt k?lavad tema v?ited inimloomuse nurjatuse ja n?rkuse kohta.” Alles p?ris hiljaaegu on mitme eri valdkonna teadlased j?udnud j?reldusele, et meie masendavat arvamust inimkonnast tuleks radikaalselt revideerida. See arusaam on siiski nii algstaadiumis, et paljud neist teadlastest ei m?ista veel, et neil on m?ttekaaslasi. Nii h??atas ?ks tuntud ps?hholoog, kui r??kisin talle uutest hoovustest bioloogias: „Oh jumal, nii et sealgi arenevad asjad sinnapoole?” 4 Enne kui asun tutvustama oma otsinguid teel uudsele vaatele inimkonnale, tahan teha kolm hoiatust. Esiteks, asuda v?itma inimeste headust t?hendab astuda v?itlusse h?draga, selle seitsme peaga koletisega, kellel kasvas kohe kaks pead selle asemele, mille Herakles maha raius. K?nism toimib paljuski t?pselt samuti. Iga inimvaenuliku v?ite asemele, mille te p?rmustate, tekib kohe kaks uut. Spooniteooria on nagu zombi, mis ikka ja j?lle ilmub tagasi. Teiseks, asuda v?itma inimeste headust t?hendab astuda v?itlusse v?imul olevate j?ududega, sest kindel ja lootusrikas usk inimloomusesse on lausa ohtlik. ??nestav. M?ssumeelne. See t?hendab ju, et me polegi isekad elajad, keda on vaja ohjes hoida, talitseda ja valitseda. See t?hendab, et meile on vaja teistsugust juhtkonda. Sisemiselt motiveeritud t??tajatega firma ei vaja juhte, kohusetundlike kodanikega demokraatia ei vaja karj??ripoliitikuid. Kolmandaks, asuda v?itma inimeste headust t?hendab, et tuleb ?le elada naeruv??ristamise tormid. Teid hakatakse nimetama naiivseks. Juhmiks. Iga n?rk koht teie v?idetes tuuakse halastamatult esile. ?ldiselt on kergem olla k??nik. Pessimistist professor, kes jutlustab ?petust inimese pahelisusest, v?ib ennustada ?ksk?ik mida tahab, sest kui tema ennustus ei t?itu kohe, siis oodake: see ?nnetus v?ib varitseda siinsamas nurga taga. V?i teisiti ?eldes, tema m?istuse h??l hoidis ?ra k?ige hullema. Hukatuse eest hoiatajad r??givad ju nii s?gavm?tteliselt, ?ksk?ik mida nad ka ei kuuluta. P?hjused olla lootusrikas on seevastu alati provisoorsed. Midagi pole l?inud halvasti – muidugi esialgu. Teid pole veel alt veetud – esialgu. Idealistil v?ib olla kogu elu ?igus, aga ikkagi kuulutatakse ta naiivseks. K?esolev raamat on m?eldud seda muutma. Sest see, mis t?nap?eval ei tundu m?istlik, realistlik ega v?imalik, v?ib osutuda homme paratamatuks. On aeg astuda uude realismi. On aeg n?ha inimkonda uues valguses. 2. peat?kk T?eline „K?rbeste jumal” 1 Kui asusin k?esolevat raamatut kirjutama, oli mulle juba selge, et on ?ks lugu, millest pean r??kima. S?ndmused arenevad asustamata saarel kusagil Vaikses ookeanis. ?ks lennuk on siin ?sja alla kukkunud. Ainsatena on ellu j??nud m?ned briti koolipoisid, kes ei suuda uskuda oma head ?nne. N?ib, nagu oleks nad teinud h?damaandumise ?he oma seiklusjutu lehek?lgedele. Siin pole miilide ulatuses midagi peale liivaranna, merikarpide ja vee. Ning mis veelgi parem: pole t?iskasvanuid. Kohe esimesel p?eval kehtestavad poisid omamoodi demokraatia. ?ks poiss – Ralph – valitakse r?hma juhiks. Sportlik, karismaatiline ja n?gus Ralph on kogu kamba silmapaistvaim kuju. Tema m?ngukava on lihtne: 1) Elada l?busalt. 2) J??da ellu. 3) Anda m??duvatele laevadele suitsusignaale. Esimest punkti t?idetakse edukalt. Aga teisi? Mitte nii v?ga. Enamik poisse on rohkem huvitatud pidutsemisest ja vallatustest kui tule eest hoolitsemisest. Punapea Jacki kireks saab sigade k?ttimine ja ajapikku muutub ta koos s?pradega ?ha hooletumaks. Kui viimaks ?ks laev saarest kaugelt m??dubki, pole neid oma valvepostil l?kke juures. „Sa rikud seadusi!” s??distab Ralph teist pahaselt. Jack kehitab ?lgu. „Ja mis siis sellest?” „Seadused on ainus asi, mis meil on!” Kui saabub ??, haarab poisse hirm, kardetakse elukaid, kes usutavasti saarel luusivad. Tegelikult istub ainus elajas neis endis. ?sna varsti hakatakse endale tegema n?omaalinguid. Riided heidetakse seljast. Ja neil tekivad vastupandamatud tungid: n?pistada, l??a, hammustada. K?ikidest poistest suudab ainult ?ks hoida pea k?lma. P?ssal – nagu teised teda h??avad, sest ta on teistest trullakam – on astma, ta kannab prille ja ei oska ujuda. P?ssa on m?istuse h??l, keda keegi ei v?ta kuulda. „Kes me oleme?” arutleb ta kurvalt. „Inimesed? V?i loomad? V?i metslased?” M??dub n?dal. Siis astub ?hel p?eval rannale Briti merev?eohvitser. Saar on n??d suitsev k?nnumaa. Kolm last, P?ssa nende hulgas, on surnud. „Mina oleksin k?ll arvanud,” teeb ohvitser neile etteheiteid, „et kamp inglise poisse n?itab ennast paremast k?ljest.” Kunagise korraliku ja viisakalt k?ituva poistekamba juht puhkeb nutma. „… nuttis Ralph kaotatud s??tuse p?rast”, loeme, ja „pimeduse p?rast, mis on inimese s?dames …” Niisugust lugu pole kunagi juhtunud. ?ks inglise kooli?petaja m?tles selle 1951. aastal v?lja. „Kas pole hea m?te,” k?sis William Golding ?hel p?eval abikaasalt, „kirjutada lugu m?nest saarele sattunud poisist ja n?idata, kuidas nad tegelikult k?ituks?” Goldingu raamatut „K?rbeste jumal” on m??dud k?mneid miljoneid, see on t?lgitud rohkem kui kolmek?mnesse keelde ja seda on ?listatud kui ?ht kahek?mnenda sajandi klassikalist teost. Tagantj?rele vaadates on raamatu menu saladus selge. Golding oskas meisterlikult portreteerida inimkonna k?ige tumedamaid hingesoppe. „Isegi kui alustame puhtalt lehelt,” kirjutab ta oma esimeses kirjas kirjastajale, „sunnib meie loomus meid k?ike vussi ajama.” V?i nagu ?tles ta hiljem: „Inimene toodab kurjust nagu mesilane toodab mett.” Muidugi, Goldingule oli toeks 1960. aastate ajavaim, kui j?rgmine p?lvkond hakkas oma vanematele esitama k?simusi Teise maailmas?ja ajal toime pandud metsikuste kohta. Taheti teada, kas Auschwitz oli anomaalia, v?i on meist iga?hes peidus nats? „K?rbeste jumalas” vihjab Golding viimasele v?imalusele ja tabas kohe m?rki. Igatahes v?itis m?jukas kriitik Lionel Trilling, et romaan „t?histab muutust kultuuris”. Viimaks v?itis Golding oma teosega koguni Nobeli preemia. Tema t?? „heidab valgust t?nap?eva inimese olemusele,” kirjutab Rootsi Nobeli preemia komisjon, „jutustava kunsti realistliku selguse ning m??di mitmepalgelisuse ja k?ikehaaravusega.” Noil p?evil peeti „K?rbeste jumalat” palju enamaks kui „k?igest” romaaniks. Muidugi, see on v?lja m?eldud lugu nagu kogu muu ilukirjandus, aga Goldingu n?gemus inimloomusest tegi sellest t?elise spooniteooria ?piku. Enne Goldingut polnud keegi isegi mitte ?ritanud lastest r??kivas raamatus kasutada niiv?rd toorest realismi. Majakestest preerias v?i ?ksildastest v?ikestest printsidest pajatavate sentimentaalsete lugude asemel heideti siin – n?iliselt – karm pilk sellele, missugused lapsed tegelikult on. 2 Lugesin „K?rbeste jumalat” esimest korda teismelisena. M?letan seda pettumustunnet, kui hiljem m?tteis ikka ja j?lle selle juurde tagasi p??rdusin. Aga mitte hetkekski ei tulnud mulle p?he kahelda Goldingu arvamuses inimloomuse kohta. Kui v?tsin raamatu aastaid hiljem uuesti k?tte, seda enam ei juhtunud. Kaevunud autori ellu, sain teada, kui ?nnetu inimene ta oli olnud. Alkohoolik. Kaldus depressiivsusele. Mees, kes peksis oma lapsi. „Olen alati natsidest aru saanud,” on Golding tunnistanud, „sest olen olemuselt samasugune.” Ja „osaliselt sellest kahetsusv??rsest enesehinnangust tulenevalt” pani ta kirja „K?rbeste jumala”. Teiste inimeste vastu tundis Golding v?he huvi. Nagu tema biograaf m?rgib, ei vaevunud ta isegi oma tuttavate nimesid ?igesti v?lja ?tlema. „Rohkem kui tegelikult kohtuda inimestega, pakub mulle huvi,” on Golding ?elnud, „inimese suure algust?hega loomus.” Ja nii hakkasingi arutlema: kas keegi on ?ldse kunagi uurinud, mida t?elised lapsed tegelikult teeks, kui nad leiaks end ?ksi asustamata saarelt? Kirjutasin sellel teemal artikli, kus v?rdlen „K?rbeste jumalat” n??disaegsete teaduslike arusaamadega ja j?uan j?reldusele, et v?ga suure t?en?osusega k?ituks lapsed v?gagi teistmoodi. Tsiteerin bioloog Frans de Waali, kes ?tleb: „Pole mingeid m?rkegi t?enditest, mis kinnitaks, et omapead j?etud lapsed talitaks just niiviisi.” Artikli lugejad reageerisid skeptiliselt. K?ik minu n?ited puudutasid lapsi kodus, koolis v?i suvelaagris. Need ei andnud vastust fundamentaalsele k?simusele: mis juhtub, kui lapsed j?etakse asustamata saarele t?iesti omapead? Nii asusingi otsima tegeliku elu k?rbeste jumalat. Muidugi olid v?imalused, et ?ksk?ik missugune ?likool lubaks uurijatel j?tta alaealised katsealused mitmeks kuuks omapead metsikusse loodusse, isegi 1950. aastatel sama h?sti kui olematud. Aga kas seda polnud juhtunud kunagi kusagil kogemata? ?tleme, p?rast laevahukku? Alustasin tavap?rase otsinguga internetis: „Laevahuku ?le elanud lapsed.” „Tegeliku elu k?rbeste jumal.” „Lapsed ?ksikul saarel.” Esimesed leiud juhatasid mind Briti koleda t?sielusarja juurde aastast 2008, mis ?ssitas osalised ?ksteise vastu. Traalinud aga internetis pikemat aega, leidsin ?he blogi, mis pajatab k?itva loo: „?hel 1977. aasta p?eval l?ksid kuus poissi Tongalt kalaretkele. […] R?nga tormi k?tte j??nud poisid sattusid laevahuku j?rel asustamata saarele. Mida see v?ike seltskond ette v?ttis? Nad leppisid kokku mitte kunagi t?litseda.” Kirjutis ei toonud ?ra ?htki allikat. P?rast mitut tundi klikkimist avastasin, et lugu on v?etud tuntud anarhisti Colin Wardi raamatust pealkirjaga „Laps maal” („The Child in The Country”, 1988). Ward omakorda tsiteerib Itaalia poliitiku Susanna Agnelli ettekannet, mis oli koostatud mingi rahvusvahelise komisjoni jaoks. Asusin lootusrikkalt seda ettekannet otsima. Ja ?nn naeratas mulle: leidsin selle ?hest Suurbritannia antikvariaadist. Kahe n?dala p?rast toodi see mulle ukse taha. Seda lehitsedes leidsin otsitava lehek?ljelt 94. Kuus poissi omapead saarel. Sama lugu, samad ?ksikasjad, sama s?nastus, aga – j?llegi – ei mingit viidet allikale. H?va, m?tlesin n??d, vahest leian ?les selle Susanna Agnelli ja saan temalt k?sida, kust ta selle loo v?ttis. Paraku seda ?nne mul polnud: ta oli lahkunud meie hulgast 2009. aastal. Kui see lugu t?esti juhtus, arutlesin edasi, siis peaks selle kohta olema m?ni artikkel 1977. aastast. Ja mitte ?ksnes seda, poisid v?ivad ju olla ikka veel elus. Aga p?rast otsinguid ?hes arhiivis teise j?rel ei leidnud ma ikkagi midagi. M?nikord s?ltub k?ik ?nnelikust juhusest. ?hel p?eval ajalehe arhiivis surfates tr?kkisin aastaarvu valesti ja sattusin hoopis 1960. aastatesse. Ja seal see oligi! Agnelli ettekandes olev viide 1977. aastale osutus tr?kiveaks. Austraalia ajalehe The Age v?ljaandes 6. oktoobrist 1966 torkas mulle silma pealkiri: P?HAP?EVAL LINASTUB FILM TONGA MEREH?DALISTEST. Lugu oli kuuest poisist, kes oli kolme n?dala eest p??stetud kiviselt v?ikesaarelt l?una pool Tonga saari (mis oli 1970. aastani Briti protektoraat) Vaikses ookeanis. Rohkem kui aasta p?rast ?nnetust oli poisid p??stnud ‘Ata saarelt ?he Austraalia laeva kapten. Artikli teatel oli kapten koguni veennud televisiooni poiste seiklusest filmi tegema. „Nende elluj??mise lugu peetakse juba ?heks suurtest klassikalistest mereseikluslugudest,” v?tab artikkel k?ik kokku. Olin k?simustest l?hkemiseni pungil. Kas poisid on veel elus? Ja kas on v?imalik seda filmi leida? K?ige t?htsam oli siiski see, et mul oli juhtniit: kapteni nimi oli Peter Warner. V?ib-olla on tema veel elus! Aga kuidas leida eakat inimest teiselt poolt maakera? Kui asusin kaptenit nime j?rgi otsima, naeratas ?nn mulle veel kord. Austraalias Mackays ilmuva v?ikese kohaliku ajalehe Daily Mercury ?hes hiljuti ilmunud numbris sattusin pealkirjale: S?BRAD 50 AASTAT. Samas oli v?ike foto kahest naeratavast mehest, ?he k?si teise ?lal. Artikkel algas nii: „Lismore’i l?hedalt Tullerast leidsime kaugest banaaniistandusest ebaharilikud s?brad […] M?lema naeratavad silmad ja s?delev energia ei kinnita nende vanust. Vanem, rikka t??sturi poeg on 83-aastane. Noorem, 67-aastane mees on s?na otseses m?ttes looduslaps.” Nende nimed? Peter Warner ja Mano Totau. Ning kus nad kohtusid? Asustamata saarel. 3 Asusime teele ?hel septembrihommikul. Olime koos abikaasa Maartjega ??rinud Austraalia idarannikul Brisbane’is auto ja ma seadsin end ootus?revalt rooli taha. ?revuse p?hjus v?is m?neti olla seegi, et tegelikult olin sooritanud s?idueksami alles kuuendal katsel ja n??d tuli mul s?ita vasakul teepoolel. Aga muidugi seegi: s?itsin kohtuma „?he suure klassikalise mereseiklusloo” peategelasega. Umbes kolm tundi hiljem j?udsime sihtkohta, kuhugi p?rap?rgusse, kus isegi Google Maps segadusse sattus. Ometi siin ta oligi, pinnasteest veidi eemal ootamatult madala maja ees istus mees, kes p??stis viiek?mne aasta eest kuus mereh?das poissi. Kapten Peter Warner. Enne kui asun tema lugu pajatama, peaksite Peteri kohta ?ht-teist teada saama, sest kogu tema elu v??riks filmi. Ta on Arthur Warneri, Austraalia ?he rikkaima ja m?juv?imsaima mehe noorim poeg. 1930. aastatel valitses Warner suurt impeeriumi, mille nimi oli Electronic Industries ja mis oli toona riigi raadioturul tooniandval kohal. Peterist oodati, et ta astub isa j?lgedesse. Selle asemel aga jooksis ta seitsmeteistk?mneaastasena kodust ?ra. Seiklusi otsides siirdus ta merele. „Eelistan v?idelda pigem looduse kui inimestega,” selgitas ta hiljem. * Peter saatis j?rgmised aastad m??da, seilates seitsmel merel Hongkongist Stockholmini, Shanghaist Peterburini. Viis aastat hiljem koju tagasi p??rdudes n?itas kadunud poeg isale uhkelt Rootsi kaptenilitsentsi. Warner vanemale see erilist muljet ei avaldanud ja ta n?udis, et poeg ?piks m?nd kasulikku ametit. „Mis oleks k?ige kergem?” uuris Peter. „Raamatupidamine,” valetas Arthur. Peteril kulus veel viis aastat ?htukoolis, et omandada eriala. Ta asus t??le isa kompaniis, aga meri kutsus teda endiselt, ja kui v?hegi v?imalik, s?itis ta Tasmaaniasse, kus tal oli oma kalalaevastik. Just see k?rvalharrastus viis ta 1966. aasta talvel Tongale. Ta palus kuningalt audientsi, et k?sida luba homaarip??giks Tonga vetes. Tema Majesteet Taufa‘ahau Tupou IV kahjuks keeldus. Pettunud Peter v?ttis kursi tagasi Tasmaaniale, aga tegi teel v?ikese k?rvalep?ike, et v?ljaspool kuninga v?imuala v?rgud vette lasta. Just siis ta m?rkaski seda: tillukest saart keset lasuursinist merd. See oli ‘Ata saar. Peter teadis, et ?kski laev pole siin kaua aega ankrusse heitnud. Kunagi oli saar asustatud kuni selle s?nge p?evani 1863. aastal, kui silmapiirile ilmus orjalaev ja purjetas minema juba koos siinsete asukatega. P?rast seda on ‘Ata olnud asustamata – h?ljatud ja unustatud. Peter m?rkas aga midagi imelikku. Binokliga m?rkas ta rohelistel kaljudel k?rbenud laike. „Troopikas on ebaharilik, et tuli puhkeks iseenesest,” selgitas ta meile pool sajandit hiljem. „Nii v?tsingi n?uks asja uurida.” Kui laev l?henes saare l??netipule, kuulis Peter ?levalt mastikorvist h??du. „Keegi h??ab midagi!” karjus ?ks madrus. „Jama,” h??dis Peter vastu. „M?ni merelind kisab.” Siis aga m?rkas ta binokliga ?ht poissi. Alasti. Juuksed ?lgadeni. See metsiku moega olend h?ppas kaljuservalt alla ja s??stis vette. ?ht?kki j?rgnes talle veel rohkem poisse, kes karjusid nii nagu kopsud lubasid. Peter andis meeskonnale k?su relvad laadida, kuna oli teadlik pol?neeslaste kombest j?tta ohtlikud kurjategijad kaugetele saartele. Ei l?inud kuigi kaua, kui esimene poiss j?udis laeva juurde. „Minu nimi on Stephen,” h??dis ta puhtas inglise keeles. „Meid on kuus ja oleme siin olnud enda arvates viisteist kuud.” Peter v?ttis seda juttu rohkem kui veidi skeptiliselt. Kord pardale j?udnud poisid v?itsid, et on Tonga pealinna Nuku‘alofa internaatkooli ?pilased. Koolitoidust t?dinenuna olid nad otsustanud minna kalapaadiga p?evaks merele, aga j??nud tormi k?tte. ?sna t?en?oline lugu, leidis Peter. Oma m?lemapoolset sidet v?imaldava raadioga v?ttis ta Nuku‘alofaga ?hendust. „Mul on siin kuus poissi,” ?tles ta radistile. „Kui teatan teile nende nimed, kas saaksite helistada kooli ja uurida, kas need ?pilased on seal kohal?” „Oodake,” k?las vastus. Kaksk?mmend minutit tiksus m??da. (Kui ta seda r??kis, t?mbusid Peteri silmad kergelt niiskeks.) Viimaks tuli v?ga emotsionaalne radist eetrisse tagasi ja ?tles: „Te leidsite nad ?les! Neid poisse peetakse surnuks. Toimus m?lestustalitus. Kui need on nemad, siis on see ime!” K?sisin Peterilt, kas ta on midagi kuulnud raamatust „K?rbeste jumal”. „Jaa, olen seda lugenud,” puhkes ta naerma. „Aga see on hoopis teistsugune lugu!” 4 J?rgmiste kuude jooksul p??dsin nii t?pselt kui v?imalik taastada v?ikesel ‘Ata saarel juhtunud s?ndmused. Peteri m?lu osutus suurep?raseks. Isegi ?heksak?mneaastasena oli k?ik, mida ta meenutas, t?pselt koosk?las teiste allikatega. Minu j?rgmine t?htsaim allikas elas paari s?idutunni kaugusel Peterist. Mano Totau, kes toona oli viieteistk?mnene ja n??d l?henes seitsmek?mnele, pidas kaptenit ?heks oma parimaks s?braks. Paar p?eva p?rast meie k?lask?iku Peteri juurde tervitas Mano mind ja minu abikaasat oma t??kojas Deception Bays veidi p?hja pool Brisbane’i. T?eline „K?rbeste jumal”, nagu Mano r??kis, algas juunis 1965. Peategelased olid kuus poissi, k?ik Nuku‘alofa range korraga St. Andrewsi katoliikliku internaatkooli ?pilased. Vanim neist oli kuueteistk?mnene, noorim kolmeteistk?mnene ja neil oli ?ks ?hine joon: ?ksluine koolielu oli neile t??tu. Teismelised ihkasid kooli?lesannete asemel seiklusi, kooli asemel elu merel. Niiviisi s?ndiski kava p?geneda Fid?ile, umbes viiesaja miili kaugusele, v?i koguni Uus-Meremaale. „Hulk teisi poisse koolis teadsid seda,” meenutas Mano, „aga k?ik arvasid, et see on nali.” Oli ainult ?ks takistus. Mitte kellelgi poistest ei olnud paati, mist?ttu v?eti n?uks see „laenata” kalur Taniela Uhilalt, keda keegi ei sallinud. Poisid ei raisanud ettevalmistusteks kuigi palju aega. Kaks kotti banaane, m?ned kookosp?hklid ja v?ike gaasip?leti oli kogu valmis pandud varustus. Kellelegi neist ei tulnud p?hegi v?tta kaasa kaarti, kompassist r??kimata. Ja kedagi neist ei saanud nimetada kogenud meremeheks. Ainult k?ige noorem, David, oskas paati juhtida (mis tema enda ?tlust m??da, „oligi p?hjus, miks nad tahtsid mind kaasa v?tta”). S?it algas takistusteta. Keegi ei m?rganud sel ?htul sadamast lahkuvat v?ikest alust. Taevas oli selge, ainult kerge briis pani rahuliku mere pisut lainetama. Vastu ??d tegid poisid aga r?nga vea. Nad j?id k?ik magama. Paari tunni p?rast ?rkasid nad ?le pea l??vatest lainetest. Oli pime. Ainus, mida nad n?gid, olid nende ?mber m?slevad vahused laineharjad. Poisid heiskasid purje, mille tuul rebis otsekohe ribadeks. J?rgmisena murdus t??r. „Kui j?uame koju,” naljatas Sione, vanim, „peame ?tlema Tanielale, et tema paat on t?pselt samasugune nagu tema ise – liiga vana ja logisev.” J?rgnenud p?evadel oli v?he p?hjust nalja heita. „Triivisime kaheksa p?eva,” r??kis Mano mulle. „Ilma toiduta. Ilma veeta.” Poisid ?ritasid kala p??da. Neil l?ks korda koguda t?hjaks ??nestatud kookosp?hkli koortesse pisut vihmavett, mis jagati v?rdselt omavahel, iga?ks sai ?he s??mu hommikul ja teise ?htul. Sione ?ritas gaasip?letiga vett keeta, aga see kukkus ?mber ja suur osa tema jalast sai p?letada. Siis, kaheksandal p?eval m?rgati silmapiiril imet. Maa. V?ike saar, kui olla t?pne. Mitte troopiline paradiis ??tsuvate palmipuude ja liivarannaga, vaid rohmakas kivine mass, mis t?usis rohkem kui kolmesaja meetri k?rgusele ookeani kohale. Tookord peeti ‘Atat elamiseks k?lbmatuks. Keegi hispaanlasest seikleja oli j?udnud sellele j?reldusele k?igest m?ne aasta eest. Tema arvates v?is see olla sobiv koht laevahukuretkede jaoks, mida ta korraldas ebaharilike soovidega rikastele huvilistele. Ta otsustas asja uurida, aga k?igest ?heksa p?eva p?rast pidi vaene mees laskma end ?ra tuua. Kui ajakirjanik k?sis, kas tema firma laieneb ka sellele kaljurahnule, ei olnud vastuses kahtluse varjugi. Kaheksap?evane triiv Vaiksel ookeanil Kuue poisi teekond ‘Atale „Mitte kunagi. Olud saarel on liiga rasked.” Teismeliste kogemus oli hoopis teistsugune. „Selleks ajaks kui meie sinna j?udsime,” kirjutab kapten Warner oma m?lestustes, „olid poisid rajanud v?ikese kommuuni, kus oli aed, t?hjaks ??nestatud puut?ved vee hoidmiseks, kummaliste raskustega v?imla, sulgpalliv?ljak, kanaaedik ja alaliselt p?lev tuli, k?ik vana noatera ja suure sihikindlusega k?sit??na tehtud”. Stephen – hiljem sai temast insener – oli see, kellel l?ks p?rast loendamatuid nurjunud katseid korda saada kahe kepi abil tuld. Kui v?ljam?eldud „K?rbeste jumala” poisid l?ksid tule p?rast kaklema, siis tegelikkuse k?rbeste jumalad hoolitsesid oma tule eest, nii et see rohkem kui aasta jooksul kunagi ei kustunud. Lapsed leppisid kokku t??tada kaheliikmeliste meeskondadena, koostasid t?pse graafiku aia- ja k??git??deks ning valvekorraks. M?nikord t?litseti, aga iga kord, kui nii juhtus, lahendati olukord sellega, et v?eti n-? aeg maha. N??klejad pidid minema teine teise saare otsa maha rahunema ning „p?rast umbes nelja tundi,” meenutas Mano hiljem, „lasime nad uuesti kokku ja ?tlesime: „Nii, n??d paluge vabandust.” Niiviisi j?imegi s?pradeks.” Poiste p?evad algasid ja l?ppesid laulu ning palvega. Kolo meisterdas randa uhutud puut?kist, poolikust kookosp?hklikoorest ja kuuest oma paadist p??stetud terastraadi jupist h?dap?rase kitarri – selle on Peter k?ik need aastad alles hoidnud – ja m?ngis seda, et aidata tuju ?leval hoida. Ja tuju oli vaja ?leval hoida. Kogu pika suve ei sadanud peaaegu ?ldse, mist?ttu poisid kannatasid meeletu janu k?es. Nad ?ritasid ehitada parve, et saarelt lahkuda, aga see purunes kohe murdlainetes. Siis k?is ?le saare torm ja kukutas puu otse nende osmikule. Mis k?ige hullem, Stephen libises ?hel p?eval, kukkus kaljult alla ja murdis jalaluu. Teised poisid aitasid ta tagasi ?les. Keppide ja lehtede abil pandi luud paika. „?ra muretse,” viskas Sione nalja. „Meie teeme sinu eest t?? ?ra, sina aga lesid siin nagu kuningas Taufa‘ahau Tupou ise!” Poisid p??steti viimaks p?hap?eval, 11. septembril 1966. Kehaliselt olid nad tippvormis. Kohalik arst doktor Posesi Fonua tunnistas hiljem, et teda h?mmastas nende lihaseline keha ja Stepheni ideaalselt paranenud jalg. Sellega polnud poiste v?ike seiklus aga veel l?ppenud, sest kui j?uti tagasi Nuku‘alofasse, oli neil vastas politsei. V?iks arvata, et politseinikudki olid elevil, et kuus kadunud poega tagasi j?uavad. Aga ei. Politsei tuli Peteri laevale, arreteeris poisid ja viis nad vangi. Taniela Uhila, kelle purjeka poisid olid viieteistk?mne kuu eest „laenanud”, oli ikka veel vihane ja otsustas esitada neile s??distuse. Poiste ?nneks oli Peteril k?psenud plaan. Talle tuli p?he m?te, et nende laevahuku lugu on ideaalne Hollywoodi materjal. Kuus poissi omap?i ?ksikul saarel … see oli ju lugu, mida inimesed r??givad veel aastaid. Ja kuna Peter oli ka isa firma palgal, korraldas ta selle filmi?igusi ja tundis televisioonitegelasi. Kapten teadis t?pselt, mida teha. K?igepealt helistas ta juba Tongalt Sydneysse telev?rgu Channel 7 juhile. „Teie v?ite saada ?igused Austraalias,” pakkus ta v?lja. „Mulle j?tke ?lemaailmsed ?igused. Seej?rel aitame poisid vanglast v?lja ja viime saarele tagasi.” Edasi l?ks Peter paadiomanik Uhila jutule ja maksis tema vana paadi eest 150 naelsterlingit ning t?i poisid vanglast v?lja tingimusel, et nad aitavad filmi teha. Paari p?eva p?rast saabus iidse lennukiga DC-3, mis lendas korra n?dalas Tonga vahet, kohale juba Channel 7 v?tter?hm. Kirjeldades seda stseeni Maartjele ja mulle, Peter muigab. „Lennukist kobis v?lja kolm linna?likonnas ja terava ninaga kingadega t??pi televisioonist.” Selleks ajaks, kui j?uti koos kuue poisiga ‘Atale, oli kogu Channel 7 meeskond merehaige. Mis veel halvem, nad ei osanud ujuda. „?rge muretsege,” rahustas Peter neid. „K?ll need poisid p??stavad teid ?ra.” Kapten s?udis v?risevad mehed otse murdlainetesse. „Siin tuleb maha minna.” Isegi viisk?mmend aastat hiljem toovad m?lestused Peterile pisarad silma – seekord k?ll naerupisarad. „Siis ma l?kkasin nad v?lja ja k?ik need Austraalia telemehed vajusid kohe p?hja, tongalased aga sukeldusid ja t?id nad pinnale, viisid l?bi murdlainetuse ning toetasid vastu kaljusid.” J?rgmise t??na tuli r?hmal ronida kaljule, milleks kulus kogu ?lej??nud p?ev. Kui viimaks ?les j?uti, varisesid telemehed v?simusest kokku. Polnud siis mingi ?llatus, et dokumentaalfilmi ‘Atal juhtunust ei saatnud edu. Asi polnud ?ksnes selles, et v?tted olid viletsad, vaid suurem osa 16-millimeetrisest filmist l?ks kaduma, nii et j?rele j?i k?igest kokku kolmk?mmend minutit. „Tegelikult,” t?psustas Peter, „kaksk?mmend minutit, lisaks veel reklaamid.” Niipea kui olin kuulnud Channel 7 dokumentaalfilmist, tahtsin seda loomulikult n?ha. Peteril seda ei olnud ja kui j?udsin tagasi Hollandisse, v?tsin ?hendust agentuuriga, mis on spetsialiseerunud vanade filmide otsimisele ja restaureerimisele. Aga otsisid, mis nad otsisid, filmi ei leitud kusagilt. Siis sekkus j?llegi Peter, viies mind kokku s?ltumatu filmitegija Steve Bowmaniga, kes oli k?lastanud „poisse” aastal 2006. Steve oli n?rdinud, et nende lugu polnud kunagi saanud seda t?helepanu, mida see v??ris. Tema enda dokumentaalfilm ei p??senud kunagi eetrisse, sest tema levitaja l?ks pankrotti, aga tal oli alles intervjuude toormaterjal. Ta oli lahkesti n?us seda minuga jagama ja viis mind kokku ka Sionega, kes oli kogu kambast vanim. Ja siis ta teatas, et tema k?es on algse 16-millimeetrise dokumentaalfilmi ainus s?ilinud koopia. „Kas ma v?in seda n?ha?” k?sisin. „Muidugi,” k?las Steve’i vastus. Ja niiviisi – mitu kuud p?rast seda, kui olin kogemata sattunud mingile segasele blogile kuuest mereh?tta sattunud lapsest – vaatasin korraga oma s?learvutis 1966. aastal tehtud originaalfilmi. See algas s?nadega „Minu nimi on Sione Fataua. Koos viie klassivennaga St. Andrew keskkoolist uhtus meri mind juunis 1965 selle saare randa.” Tongal valitses pidulik meeleolu, kui poisid viimaks koju oma perede juurde j?udsid. Ha‘afeva saare peaaegu k?ik elanikud – ?heksasada inimest – tulid neid saabumisel tervitama. „Niipea kui ?ks pidu l?ppes, asuti j?rgmist ette valmistama,” ?tleb 1966. aasta dokumentaalfilmi diktoritekst. Peter kuulutati rahvuskangelaseks. Peagi sai ta kirja kuningas Taufa‘ahau Tupou IV enda k?est, milles kapten kutsutakse uuele audientsile. „T?nan teid, et p??stsite kuus minu alamat,” lausus tema kuninglik k?rgus. „Kas saan midagi teie heaks teha?” Kapten ei pidanud kuigi pikalt m?tlema. „Jaa! Tahaksin hakata siinsetes vetes homaare p??dma ja rajada siin oma ettev?tte.” Seekord andis kuningas n?usoleku. Peter l?ks Sydneysse tagasi, lahkus isa firmast ja tellis endale uue laeva. Siis lasi ta kutsuda kuus poissi enda juurde ja pakkus neile midagi, millest k?ik oli alguse saanud: v?imalust n?ha Tongast kaugemal olevat maailma. Ta palkas Sione, Stepheni, Kolo, Davidi, Luke’i ja Mano oma uue kalalaeva meeskonda. Mis oli laeva nimi? ‘Ata. Конец ознакомительного фрагмента. Текст предоставлен ООО «ЛитРес». Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию (https://www.litres.ru/rutger-bregman-30191637/inimkond-paljutootav-ajalugu/?lfrom=688855901) на ЛитРес. Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.