Íå âàì ðåøàòü çà÷åì æèâó ÿ! Íå âàì ñòèõè ñëàãàòü î òîì, ÷òî ÿ ÍÈ×ÒÎ ! À ÿ âàì ãîâîðþ, ÷òî çàõî÷ó è ÁÓÄÓ Çâåçäîé èëü ÷üåé-òî ïëàìåííîé ìå÷òîé Âçûâàåìîé â ìîëèòâàõ ê íåáó !

Baltimore?ide raamat

baltimoreide-raamat
Àâòîð:
Òèï:Êíèãà
Öåíà:1958.13 ðóá.
Ïðîñìîòðû: 26
ÎÒÑÓÒÑÒÂÓÅÒ Â ÏÐÎÄÀÆÅ
×ÒÎ ÊÀ×ÀÒÜ è ÊÀÊ ×ÈÒÀÒÜ
Baltimore?ide raamat Joel Dicker "Baltimore’i poisid. Goldmanide g?ng. Nii kutsutakse Marcust, Woodyt ja Hillelit, kolme lahutamatut n?bu, keda k?igi meelest ootab hiilgav tulevik – Marcust kirjanikuna, Woodyt jalgpallurina ja Hillelit advokaadina. Ent ootamatute saladuste ja valede, armukadeduse ja reetmise raskuse all hakkab nende kuningriik lagunema, h?vides trag??diaga, mis j?tab kogu perekonna kunagisest kuulsusrikkusest alles vaid h?bi ja varemed.P?rast aastaid painavaid minevikum?lestusi otsustab Marcus m??dunule silma vaadata ning enda ja oma n?bude perekonna traagilise loo kirja panna, aimamata, et see viib ta taas kokku ka ?hega nende h?vingu p?hjustajatest.Suurejoonelise, viit aastak?mmet h?lmava perekonnasaaga autorilt Jo?l Dickerilt on eesti keeles varem ilmunud ohtrate auhindadega p?rjatud romaan „T?de Harry Queberti juhtumi kohta“ (T?nap?ev, 2017)." Jo?l Dicker Baltimore’ide raamat Prantsuse keelest t?lkinud Pille Kruus Originaali tiitel: Jo?l Dicker Le Livre des Baltimore ?ditions de Fallois, 2015 Toimetanud Hanna Veskioja Kujundanud Siiri Timmerman © ?ditions de Fallois – Paris, 2015 T?lge eesti keelde © Pille Kruus ja T?nap?ev, 2019 Tr?kitud Printoni tr?kikojas ISBN 978-9949-85-508-7 Tema m?lestuseks Proloog P?hap?ev, 24. oktoober 2004 ?ks kuu enne suurt trag??diat Homme l?heb minu n?bu Woody vangi. Seal veedab ta oma elu j?rgmised viis aastat. Teel, mis viib mu Baltimore’i lennujaamast tema lapsep?lvemaadele Oak Parkis, kus ma temaga tema vabaduse viimasel p?eval kohtun, kujutlen teda juba ilmumas aukartust?ratava kinnipidamisasutuse v?ravate ette Cheshire’i linnas Connecticutis. Me kavatseme veeta p?eva onu Sauli majas – paigas, kus me kunagi olime nii ?nnelikud. Sinna tulevad ka Hillel ja Alexandra ning koos moodustame m?neks tunniks imelise neliku, kes me kunagi olime. Sel hetkel ei ole mul veel aimugi tagaj?rgedest, mis sellel p?eval meie eludele on. Kaks p?eva hiljem helistab mulle onu Saul. „Marcus? Onu Saul siin.“ „Tere, onu Saul. Kuidas l?…“ Ta ei lase mul r??kida. „Marcus, kuula hoolega, mul on tarvis, et sa kohe Baltimore’i tuleksid. K?simusi ?ra esita! Juhtunud on midagi hirmsat.“ Ta l?petab k?ne. Alguses arvan, et k?ne katkes, ja helistan kohe tagasi, aga ta ei vasta. Kuna ma ei j?ta jonni, v?tab ta l?puks uuesti vastu ja ?tleb ?ksnes: „Tule Baltimore’i!“ Ta paneb uuesti ?ra. Kui te leiate selle raamatu, siis palun lugege see l?bi! Ma tahan, et keegi teaks Baltimore’i Goldmanide lugu. Esimene osa Kaotatud nooruse raamat (1989–1997) 1 Mina olen see kirjanik. Just nii k?ik mind kutsuvad. S?brad, vanemad, perekond ja isegi need, keda mina ei tea, aga kes mu m?nes avalikus kohas ?ra tunnevad ja k?sivad: „Kas teie ei ole mitte see kirjanik …?“ Ma olen see kirjanik, see on minu identiteet. Inimesed arvavad, et kirjaniku elu on pigem rahulik. Alles hiljuti ?tles ?ks mu s?ber, kui kurtis iga p?ev kodu ja t?? vahet kulgemiseks kuluva aja ?le: „Sina aga t?used hommikul ?les, istud laua taha ja hakkad kirjutama. Ongi k?ik.“ Ma ei vastanud midagi, olles kahtlemata liiga l??dud, sest ma sain aru, mil m??ral ?ldsuse kujutluspildis v?rdub minu t?? mitte millegi tegemisega. Inimesed arvavad, et ma istun k?ed r?pes, samas kui ma raban nii, et higi lippab. Raamatu kirjutamine on nagu suvelaagri korraldamine. Sinu harjumusp?raselt ?ksildasse ja rahulikku ellu s?idab ?kitselt sisse hulk inimesi, kes sajavad ootamatult kohale ja p??ravad su olemise pahupidi. ?hel heal hommikul on nad suure bussiga platsis ja ronivad sellelt h??lekalt maha, ise neile antud rollist erutunud. Ja sina pead sellega kuidagi toime tulema, nende eest hoolt kandma, neid toitma ja majutama. Sina vastutad k?ige eest. Sest sina oled ju see kirjanik. See lugu sai alguse 2012. aasta veebruarikuus, kui lahkusin New Yorgist, et asuda uue romaani kallale oma ?sja Floridasse Boca Ratoni ostetud majas. Olin maja soetanud kolm kuud varem oma viimase raamatu filmi?iguste honorari eest, ja kui v?lja arvata m?ned maja m??beldamise eesm?rgil tehtud kiired k?igud detsembris ja jaanuaris, oli see esimene kord, kui kavatsesin seal ka aega veeta. Maja oli ruumikas ja rohkete klaasustega, kust avanes vaade jalutajate poolt hinnatud j?rvele. Hoone asus v?ga rahulikus ja rohelises piirkonnas, kus elasid peamiselt j?ukad pension?rid, kelle seas mina olin erandiks. Olin nendest poole noorem, aga asukoha olingi valinud just nimelt seal valitseva t?ieliku vaikuse p?rast. Just sellist paika oli mul kirjutamiseks tarvis. Vastupidi eelnevatele kordadele, kui olin seal viibinud v?ga p?gusalt, oli mul seekord k?ep?rast palju aega ja ma s?itsin Floridasse autoga. Tuhande kahesaja miiline teekond ei kohutanud mind ?ldse – olin varasematel aastatel seda teed New Yorgist s?itnud loendamatuid kordi, et k?lastada oma onu Saul Goldmani, kes oli tema perekonda tabanud suure trag??dia j?rel asunud elama ?hte Miami eeslinna. Teekond oli mulle p?he kulunud. Lahkusin ?hukese lumekihiga kaetud New Yorgist, kui termomeeter n?itas k?mmet miinuskraadi, ja j?udsin kaks p?eva hiljem Boca Ratoni, kus valitses mahe troopiline talv. Leides eest tuttava olustiku p?ikese ja palmipuudega, m?tlesin tahtmatult onu Saulile. Igatsesin teda tohutult. Tajusin seda hetkel, kui p??rasin kiirteelt Boca Ratoni poole, ehkki oleksin tahtnud s?ita edasi tema juurde Miamisse. Hakkasin koguni kahtlema, kas ma ikka olin varasemate k?lastuste ajal tulnud siia m??beldamise p?rast v?i oli see hoopis minu varjatud viis Floridaga uuesti sidemeid luua. Onuta ei olnud see koht samasugune. Minu naaber Boca Ratonis oli ?ks s?mpaatne seitsmek?mnendates mees, Leonard Horowitz, endine riigi?iguse ?ss Harvardis, kes veetis talved Floridas ja sisustas alates naise surmast aega sellega, et kirjutas muudkui raamatut, mida ta kuidagi alustada ei suutnud. Esimest korda olin temaga kohtunud samal p?eval, kui olin maja ostnud. Ta helistas mu ukse taga kella, kaasas kuuspakk ?lut, et mulle tere tulemast ?elda, ja meil tekkis kohe klapp. P?rast seda sai see juba harjumuseks ja ta k?is mind iga mu sealviibimise ajal tervitamas. Meist said kiiresti s?brad. Ta hindas mu seltskonda ja usutavasti oli tal hea meel n?ha, et kavatsen end siin m?neks ajaks sisse seada. Kuna ?tlesin talle, et olin tulnud oma j?rgmist romaani kirjutama, r??kis ta kohe enda omast. Teda t?itis entusiasm, aga lugu ei tahtnud kuidagi edeneda. Ta kandis k?ikjal kaasas suurt spiraalk?ites vihikut, millele oli viltpliiatsiga kirjutatud „Vihik nr 1“, andes m?ista, et vihikuid tuleb veel. N?gin teda pidevalt, nina vihikus: kohe hommikul tema terrassil v?i k??gilaua taga; korduvalt olin teda tekstile keskendunult silmanud m?ne kesklinna kohviku lauas. Tema n?gi mind aga jalutamas, j?rves ujumas, randa minemas ja poodi k?ndimas. ?htuti tuli ta k?lmade ?lledega minu ukse taha. J?ime neid minu terrassil, m?ngides malet ja kuulates muusikat. Meie taga laius vaimustav maastik j?rve ja loojuva p?ikese k?es roosaks t?mbunud palmipuudega. Kahe k?igu vahel k?sis ta minult alati, pilk endiselt malelaual: „Noh, Marcus, kuidas raamatuga lood?“ „Edeneb, Leo. Edeneb.“ Olin seal viibinud kaks n?dalat, kui ta ?hel ?htul, l??es parajasti minu vankrit, j?rsku peatus ja ootamatult ?rritunud toonil ?tles: „Kas te mitte ei tulnud siia oma uut romaani kirjutama?“ „Tulin k?ll, miks?“ „Sest te ei tee mitte midagi ja see ajab mind n?rvi.“ „Miks te arvate, et ma mitte midagi ei tee?“ „Sest ma ju n?en! Terve p?eva te unelete, teete sporti v?i j?lgite pilvede liikumist. Ma olen seitsmek?mne kaheksa aastane, mina peaksin olema see, kes vegeteerib nagu teie, samas kui teie, kes te olete vaevu ?le kolmek?mne, peaksite r?gama nagu loom!“ „Mis teid ?igupoolest n?rvi ajab, Leo? Minu raamat v?i teie enda oma?“ Olin tabanud k?mnesse. Ta leebus. „Ma tahaksin lihtsalt teada, kuidas see asi teil k?ib. Minu romaan ei edene ?ldse. Mind huvitab, kuidas teie t??tate.“ „Istun terrassile ja m?tlen. Ja uskuge mind, see on k?va t??. Teie kirjutate ajaviiteks. See on teine asi.“ Ta k?is ratsuga, andes tuld minu kuningale. „Kas te ei v?iks anda mulle m?nda head romaaniideed?“ „See on v?imatu.“ „Miks?“ „See peab tulema teie seest.“ „Igatahes proovige oma raamatus mitte r??kida Boca Ratonist, ma palun. Mul ei ole tarvis, et k?ik teie lugejad siia j?lkuma tulevad, et n?ha, kus te elate.“ Naeratasin ja ?tlesin: „Ideed ei ole vaja otsida, Leo. See tuleb ise teie juurde. Idee on s?ndmus, mis v?ib aset leida iga hetk.“ Kuidas v?isin ma teada, et just see leidiski aset samal hetkel, kui ma need s?nad v?lja olin ?elnud? N?gin j?rve ??res uitava koera siluetti. Lihaseline, kuid sale kere, terava tipuga k?rvad, koon rohus. L?heduses ei olnud ainsatki jalutajat. „Tundub, et see koer on ?ksi,“ ?tlesin. Horowitz t?stis pea ja vaatas uitavat looma. „Siin ei ole hulkuvaid koeri,“ teatas ta. „Ma ei ?elnudki, et see on hulkuv koer. Ma ?tlesin, et ta jalutab ?ksi.“ Mulle v?ga meeldivad koerad. T?usin toolilt, t?stsin k?ed kummalegi poole suud ja vilistasin, et ta meie juurde tuleks. Koer kikitas k?rvu. Vilistasin uuesti ja ta pistis meie suunas jooksu. „Te olete hull,“ torises Leo. „Kust te teate, et see koer ei ole marutaudis? Teie kord.“ „Ei teagi,“ vastasin ja liikusin oma vankriga hajameelselt edasi. Horowitz koristas mu lipu teelt, karistades mind mu ?lbuse eest. Koer j?udis terrassini. K?kitasin tema juurde. See oli suuremat sorti isane koer, tumeda karvaga, mustade r?ngastega silmade ?mber ja pikkade h?lgevurrudega. Ta surus pea vastu mind, ma silitasin teda. Ta tundus olevat v?ga s?bralik. Tundsin kohe, kuidas meie vahel tekib side, see oli nagu armastus esimesest silmapilgust, ja need, kes koeri tunnevad, teavad, millest ma r??gin. Kaelarihma tal ei olnud, mitte midagi, mis aidanuks kindlaks teha tema p?ritolu. „Kas te olete seda koera varem n?inud?“ k?sisin Leolt. „Mitte kunagi.“ Terrassi l?bi uurinud, l?ks koer minema, ilma et saanuksin teda kinni hoida, ning kadus palmide ja p??saste vahele. „Ta nagu teaks, kuhu ta l?heb,“ ?tles Horowitz. „Ilmselgelt m?ne naabri koer.“ Sel ?htul t?mbus ilm v?ga s?ngeks. Leo lahkudes v?is pimedusest hoolimata n?ha ?hvardavat taevast. ?ige pea puhkeski ?ge torm, mis pildus j?rve kohal v?gevaid v?lgatusi, enne kui pilved rebenesid ja p??stsid valla paduvihma. Kesk?? paiku, kui ma elutoas lugesin, kuulsin terrassilt kl?hvimist. L?ksin vaatama, mis seal toimub, ja n?gin l?bi klaasukse sama koera, karv l?bim?rg ja olemine ?nnetu. Avasin ukse ja koer lipsas kohe tuppa. Ta vaatas mulle anuvalt otsa. „?ra muretse, sa v?id siia j??da,“ ?tlesin talle. Andsin talle juua ja s??a kahest n?ust, mis olid tegelikult potid, istusin tema k?rvale, et ta vannilinaga ?ra kuivatada, ja siis silmitsesime koos m??da aknaklaase alla nirisevat vihma. ?? veetis ta minu juures. J?rgmisel hommikul ?rgates leidsin ta k??gi kivip?randalt, kus ta rahulikult magas. Meisterdasin talle n??rist oheliku, mis oli k?igest ettevaatav abin?u, sest ta j?rgnes mulle niigi rahumeeli, ja me l?ksime tema peremeest otsima. Leo j?i oma majaesisel terrassil kohvi, „Vihik nr 1“ lootusetult t?hja lehe kohalt lahti. „Mis te selle koeraga seal j?ndate, Marcus?“ k?sis ta, kui n?gi, et utsitan koera auto pagasiruumi ronima. „Ta tuli ??sel minu terrassile. Kuna ?ues oli torm, lasin ta sisse. Mulle tundub, et ta on kodust ?ra jooksnud.“ „Ja kuhu te siis l?hete?“ „Ma panen poodi kuulutuse.“ „Te t?epoolest ei tee kunagi t??d.“ „Praegu teen ju.“ „?rge siis endale liiga tehke, s?brake!“ „Luban, et ei tee.“ Kui olin kahesse l?himasse supermarketisse kuulutuse ?les pannud, l?ksin koeraga natukeseks Boca Ratoni peat?navale jalutama, lootes, et keegi tunneb ta ?ra. Asjata. L?puks suundusin politseijaoskonda, kust mind suunati loomaarstikabinetti. Vahel on koertel kiip, mis aitab omaniku kindlaks teha. Temal seda ei olnud ja loomaarst ei saanud mind aidata. Ta pakkus, et v?ib koera varjupaika saata, millest ma keeldusin, ja l?ksin koju tagasi, kaasas uus kaaslane, kes – tuleb tunnistada – oli oma imposantsele kogule vaatamata eriliselt malbe ja kuulekas. Leo varitses mind oma maja terrassilt. N?hes mind saabumas, t?ttas ta minu poole, vehkides ?sja v?ljaprinditud lehtedega. Ta oli hiljuti avastanud Google’i otsingumootori v?lud ja toksis sinna iga natukese aja tagant k?simusi, mis tal peas keerlesid. Temasugusele akadeemikule, kes oli tubli osa elust veetnud raamatukogudes viiteid otsides, avaldas algoritmide maagia erilist m?ju. „Uurisin natuke asja,“ ?tles ta, nagu oleks just lahendanud Kennedy af??ri, ja ulatas mulle k?mmekond lehek?lge, mille t?ttu pidin ilmselt ?ige pea aitama tal printeri tahmakassetti vahetada. „Ja mida te siis avastasite, professor Horowitz?“ „Koerad leiavad oma kodu alati ?les. M?ned l?bivad koju j?udmiseks tuhandeid miile.“ „Mida te siis soovitate mul teha?“ Leo tegi p?he elu n?inud teadmamehe n?o. „J?rgnege koerale, mitte ?rge sundige teda endale j?rgnema! Tema teab, kuhu ta l?heb, teie mitte.“ Mu naaber ei eksinud. Otsustasin n??rist valmistatud oheliku ?ra v?tta ja koeral vabalt liikuda lasta. Ta hakkas s?rkides minema, esiti j?rve ??rde ja siis m??da jalgteed edasi. L?ksime ?le golfiv?ljaku ja j?udsime ?hte teise, mulle tundmatusse elamurajooni, mis k?lgnes merekitsusega. Koer liikus m??da teed, p??ras kaks korda paremale ja j?i l?puks seisma v?rava ees, mille taga n?gin uhket elamut. Ta istus ja haugatas. Lasin sisetelefoni kella. Mulle vastas naiseh??l ja ma teatasin, et olen leidnud nende koera. V?rav avanes ja koer lippas majani, silman?htavalt r??mus, et on koju tagasi j?udnud. J?rgnesin talle. Maja paraadtrepile ilmus naisterahvas ja koer h?ppas kohe ?nnejoovastuses talle peale. Kuulsin naist teda nimepidi h??dmas. Duke. Nad miilustasid hoogsalt ja ma l?ksin natuke l?hemale. Siis t?stis naine pea ja mul vajus h?mmastusest suu lahti. „Alexandra?“ suutsin viimaks ?elda. „Marcus?“ Ta oli sama jahmunud kui mina. Kohtasin teda uuesti n??d, kaheksa aastat p?rast suurt trag??diat, mis oli meid lahutanud. Ta pungitas silmi ja kordas ?kitselt h??atusega: „Marcus, kas see oled sina?!“ Ma olin paigale tardunud, keeletu. Ta jooksis minu juurde. „Marcus!“ Siiras hellusehoos haaras ta mu n?o k?te vahele. Nagu ei suudaks temagi seda uskuda ja tahaks kindel olla, et see k?ik on ikka p?ris. Ma ei saanud s?nagi suust. „Marcus,“ ?tles ta, „ma ei suuda uskuda, et see oled sina.“ Kui te ei ole just koopaelanik, olete kindlasti kuulnud Alexandra Neville’ist, viimaste aastate ?hest k?ige menukamast lauljannast ja muusikust. Ta oli iidol, keda rahvas oli v?ga pikka aega oodanud – naine, kes aitas plaadit??stuse uuesti jalule. Tema kolm albumit m??sid kokku 20 miljonit eksemplari, juba teist aastat j?rjest valis ajakiri Time ta k?ige m?jukamate inimeste sekka ja tema isikliku varanduse suuruseks hinnati 150 miljonit dollarit. Teda jumaldas rahvas, teda meelitasid kriitikud. Teda armastasid k?ige nooremad, teda armastasid k?ige vanemad. Teda armastasid k?ik, nii et mulle tundus, nagu oskakski Ameerika veel ?ksnes neid nelja silpi, mida ta armastuse ja palavikulisusega skandeeris. A-lex-an-dra. Ta elas Kanadast p?rit hokim?ngija Kevin Legendre’iga, kes ilmuski parasjagu tema selja taha. „Te leidsite Duke’i ?les! Me oleme teda eilsest saati taga otsinud! Alex oli juba t?iesti endast v?ljas. Ait?h!“ Ta ulatas mulle tervituseks k?e. M?rkasin, kuidas tema biitseps kokku t?mbub, kui ta raginal mu s?rmel?lisid pigistas. Olin Kevinit n?inud ?ksnes k?mulehtedes, mis kommenteerisid v?simatult tema suhet Alexandraga. Ta oli h?bitult kena mees. Veel kenam kui piltidel. Ta silmitses mind hetke uudishimulikult ja k?sis: „Kas ma tunnen teid?“ „Minu nimi on Marcus. Marcus Goldman.“ „Kirjanik, eks?“ „Just.“ „Ma lugesin teie viimast raamatut. Alexandra soovitas seda mulle, talle v?ga meeldib teie looming.“ Mul oli raske uskuda, et see k?ik on t?si. Olin leidnud ?les Alexandra – tema kallima juurest. Kevin, kes ei olnud toimunust aru saanud, tegi mulle ettepaneku ?htus??gile j??da ja ma n?ustusin meeleldi. K?psetasime terrassile ?les pandud tohutul grillil steigilahmakaid. Ma ei olnud Kevini sportlasekarj??ri viimaseid arenguid j?lginud; arvasin, et ta on endiselt Nashville Predatorsi kaitsem?ngija, aga suviste ?mberkorralduste k?igus oli ta palganud hoopis Florida Panthers. Maja kuulus talle. Ta elas n??dsest Boca Ratonis ja Alexandra oli j?rgmise plaadi lindistamisse tekkinud pausi ?ra kasutades talle k?lla s?itnud. Alles ?htus??gi l?pus j?udis Kevinile kohale, et me tunneme Alexandraga teineteist h?sti. „Kas sa oled New Yorgist?“ k?sis ta minult. „Jah. Ma elan seal.“ „Mis sind Floridasse t?i?“ „Mul on juba mitu aastat kombeks siin k?ia. Mu onu elas Coconut Grove’is ja ma k?isin tal tihti k?las. Ostsin hiljuti Boca Ratoni maja, ?sna siia l?hedale. Tahtsin rahulikku kohta, kus kirjutada.“ „Kuidas su onul l?heb?“ uuris Alexandra. „Ma ei teadnudki, et ta Baltimore’ist ?ra kolis.“ Hiilisin tema k?simusest k?rvale ja vastasin napis?naliselt: „Ta kolis Baltimore’ist ?ra p?rast suurt trag??diat.“ Kevin osutas meile kahvliotsaga, ilma et oleks sellest ise aru saanud. „Kas ma kujutan seda ette v?i te tunnete juba varem?“ k?sis ta. „Ma elasin m?ned aastad Baltimore’is,“ selgitas Alexandra. „Ja minu pere elas ka osaliselt Baltimore’is,“ j?tkasin mina. „T?psemalt toosama onu oma naise ja lastega. Nad elasid Alexandra ja tema perega ?hes kandis.“ Alexandra pidas paremaks ?ksikasjadesse mitte laskuda ja me vahetasime teemat. Kuna olin tulnud jalgsi, pakkus Alexandra p?rast ?htus??ki, et viib mu koju. Autos temaga kahekesi j??nud, tundsin meie vahel kohmetust. L?puks ?tlesin: „T?itsa l?pp, sinu koer pidi minu juurde tulema, et …“ „Ta l?heb tihti hulkuma,“ vastas ta. Mul j?tkus maotust nalja heita. „?kki talle ei meeldi Kevin.“ „?ra hakka, Marcus.“ Tema toon oli j?rsk. „?ra ole selline, Alex …“ „Milline?“ „Sa tead v?ga h?sti, mida ma silmas pean.“ Ta j?ttis auto ?kitselt keset teed seisma ja vaatas mulle pinevalt otsa. „Miks sa mulle seda tegid, Marcus?“ Ma vaevu talusin tema pilku. Ta karjus: „Sa h?lgasid mu!“ „Anna andeks. Mul olid omad p?hjused.“ „P?hjused? Sul ei olnud mitte ?htegi p?hjust k?ike kukele saata!“ „Alexandra, nad … nad on surnud!“ „Ja siis? Kas see on minu s???“ „Ei,“ vastasin. „Ma kahetsen. Ma kahetsen k?ike.“ J?rgnes rusuv vaikus. Ma ei ?elnud enam muud, kui jagasin vaid juhtn??re, kuidas minu koduni j?uda. Kui olime maja ees, ?tles ta mulle: „Ait?h Duke’i eest.“ „Mul oleks hea meel sind uuesti n?ha.“ „Minu arvates on parem, kui me j?tame asja sinnapaika. ?ra tule enam tagasi, Marcus.“ „Kevini juurde?“ „Minu ellu. Palun ?ra tule tagasi mu ellu.“ Ta s?itis minema. Mul ei olnud tahtmist koju minna. Autov?tmed olid mul taskus ja ma otsustasin ?he tiiru teha. S?itsin Miamini ja kulgesin pikemalt m?tlemata l?bi linna kuni rahuliku Coconut Grove’i piirkonnani, kus parkisin auto onu maja ette. Ilm oli soe ja ma astusin v?lja. Toetusin seljaga vastu autot ja j?in v?ga pikaks ajaks maja silmitsema. Mul tekkis tunne, nagu oleks ta seal, nagu tajuksin tema l?hedust. Ma oleksin tahtnud onu Sauliga taas kohtuda, aga selleks oli ?ksainus v?imalus. Temast kirjutada. Saul Goldman oli mu isa vend. Enne suurt trag??diat, enne s?ndmusi, millest valmistun teile jutustama, oli ta – kui kasutada mu vanavanemate s?nu – „v?ga t?htis mees“. Ta juhtis ?ht Baltimore’i k?ige mainekamat advokaadib?rood ja tegeles t?nu suurele kogemustepagasile k?ige kuulsamate kaasustega kogu Marylandis. Tema k?es oli Dominic Pernelli juhtum. Tema k?es oli Baltimore’i ja Morrise vaheline juhtum. Tema k?es oli Sunridge’i illegaalsete m??kide juhtum. Baltimore’is tundsid teda k?ik. Ta figureeris ajakirjanduses ja televisioonis ning ma m?letan, kuidas see mulle kunagi tohutult muljet avaldas. Ta oli abiellunud oma noorusp?lve armastusega, kellest minu jaoks sai t?di Anita. Minu kui lapse silmis oli ta k?ige kaunim naine ja k?ige hellem ema. Ta oli arst, Johns Hopkinsi haigla onkoloogiaosakonna juhtivspetsialist, riigi ?ks k?ige mainekamaid doktoreid. Koos said nad imelise poja, Hilleli – hea s?damega ja ??rmiselt intelligentse poisi, kellega mul oli vaid m?ni kuu vanusevahet ja kellega mul tekkisid vennalikud suhted. Mu noorusp?lve k?ige kaunimad hetked m??dusid nende seltsis ja pikka aega kutsus juba ainu?ksi nende nime kuulmine minus esile p??rase uhkuse- ja ?nnetunde. Nad tundusid mulle paremad k?igist perekondadest, keda olin tundnud, k?igist inimestest, keda olin kohanud – nad olid ?nnelikumad, veatumad, ambitsioonikamad ja austatumad kui teised. Pikka aega n?itas elu, et mul on ?igus. Nad oleksid p?rinenud justkui mingist teisest dimensioonist. Mind lummas h?lpsus, millega nad l?bi elu liikusid, mind pimestas nende s?ra, mind v?lus nende j?ukus. Imetlesin nende olekut, vara, ?hiskondlikku positsiooni. Nende tohutut maja, nende luksusautosid, nende suvekodu Hamptonsis, nende korterit Miamis, nende traditsioonilisi m?rtsikuiseid suusapuhkusi Briti Columbias Whistleris. Nende lihtsust ja ?nne. Nende heatahtlikkust minu vastu. Nende imelist ?leolekut, mis lihtsalt pani neid imetlema. Nad ei kutsunud esile kadedust – nad olid liiga v?rreldamatud, et neid kadestada. Jumalad olid neid ?nnistanud. Pikka aega uskusin, et nendega ei juhtu kunagi midagi halba. Pikka aega uskusin, et nad on surematud. 2 P?rast juhuslikku kohtumist Alexandraga istusin terve j?rgmise p?eva t??toas. V?ljas k?isin vaid korra, et varahommikuses jaheduses j?rve ??res tervisejooksu teha. Teadmata veel, mida nendega peale hakata, asusin tegema m?rkmeid Baltimore’i Goldmanide loo olulisemate seikade kohta. Joonistasin alustuseks meie sugupuu, enne kui taipasin, et selle juurde peaks lisama m?ned selgitused, eriti seoses Woody p?ritoluga. Puu kasvas ?ige pea ??rekommentaaride r?gastikuks ja ma otsustasin, et selguse huvides on parem k?ik kaardikestele ?mber kirjutada. Minu ees oli pilt, mille onu Saul oli kaks aastat varem leidnud. Sellel olin mina seitseteist aastat tagasi koos kolme inimesega, keda ma k?ige rohkem armastasin: minu imelised n?od Hillel ja Woody ning Alexandra. Alexandra oli selle pildi saatnud iga?hele meist ja kirjutanud tagak?ljele: MA ARMASTAN TEID, GOLDMANID. Alexandra oli tollal seitseteist, minu n?od ja mina olime just saanud viisteist. Alexandral olid juba toona k?ik omadused, mille p?rast miljonid inimesed teda hiljem armastama hakkasid, kuid siis ei pidanud me teda veel teistega jagama. Foto paiskas mu kaotatud noorusp?lve radadele, kaua aega enne seda, kui ma oma n?od kaotasin, kaua aega enne seda, kui minust sai Ameerika kirjanduse t?usev t?ht, ja eelk?ige kaua aega enne seda, kui Alexandra Neville’ist sai suur staar, kes ta oli t?nap?eval. Kaua aega enne seda, kui kogu Ameerika armus tema isikusse ja lauludesse, kaua aega enne seda, kui ta vapustas ?he albumiga teise j?rel miljoneid f?nne. Kaua aega enne k?iki tema turneesid, kaua aega enne seda, kui temast sai ikoon, keda rahvas oli nii pikalt oodanud. Vara?htul helistas Leo harjumusp?raselt minu uksekella. „K?ik h?sti, Marcus? Ma ei kuulnudki teist p?rast eilset rohkem. Kas leidsite koera omaniku ?les?“ „Jah. Selleks on ?he minu kunagise kauaaegse kallima uus mees.“ Ta oli p?ris ?llatunud. „Maailm on v?ike,“ ?tles ta. „Mis selle t?druku nimi on?“ „Te ei usu mind. Alexandra Neville.“ „See lauljanna?“ „Seesama.“ „Te tunnete teda?“ L?ksin otsisin foto ?les ja ulatasin talle. „Kas see on Alexandra?“ uuris Leo, osutades talle s?rmega. „Jah. Kunagi ammu, kui olime ?nnelikud teismelised.“ „Ja kes need poisid on?“ „Minu Baltimore’i onupojad ja mina.“ „Mis neist saanud on?“ „See on pikk jutt …“ M?ngisime Leoga malet hilis?htuni v?lja. Mul oli hea meel, et ta oli mind l?bustama tulnud – nii sain m?ned tunnid m?elda muule kui Alexandrale. Taaskohtumine temaga oli mind r??past v?lja viinud. K?ik need aastad ei olnud ma suutnud teda unustada. J?rgmisel p?eval ei suutnud ma end tagasi hoida ja naasin ikkagi Kevin Legendre’i maja kanti. Ma ei teagi, mida ma lootsin. Ilmselt seda, et p?rkan Alexandraga kokku. Saan temaga uuesti r??kida. Aga ta oleks v?ga pahane, et ma tagasi tulin. Mu auto seisis nende k?rvalt?naval, kus ma m?rkasin heki sees liikumist. Vaatasin t?helepanelikult, ise p?nevil, kui p??sastest astus v?lja vana hea Duke. V?ljusin autost ja kutsusin teda vaikselt. Olin tal h?sti meeles ja ta jooksis minu juurde, et ma teda paitaksin. Mulle kargas p?he absurdne m?te ja ma ei suutnud end enam ohjeldada. ?kki saab Duke’ist abivahend, et Alexandraga suhteid soojendada? Avasin pakiruumi ja koer n?ustus kuulekalt autosse h?ppama. Ta usaldas mind. S?itsin kiiresti minema, tagasi koju. Koerale oli mu maja tuttav. Istusin kirjutuslaua taha, tema heitis minu k?rvale pikali ja pakkus mulle seltsi, sellal kui mina sukeldusin uuesti Baltimore’i Goldmanide loosse. Nii nagu nemad olid Baltimore’i Goldmanid, olime meie, minu vanemad ja mina, vastavalt oma elukohale Montclairi Goldmanid New Jerseyst. Aja jooksul ja keele lihtsustudes said neist Baltimore’id ja meist Montclairid. Need nimed m?tlesid v?lja vanad Goldmanid, kes, soovides vestlustesse selgust tuua, olid meie perekonna sujuvalt kaheks geograafiliseks r?hmaks jaotanud. Kui me aasta l?pus p?hade ajal k?ik neile Floridasse k?lla s?itsime, v?isid nad n?iteks ?elda: „Baltimore’id j?uavad laup?eval ja Montclairid p?hap?eval.“ Aga kui alguses oli see lihtsalt heatahtlik moodus meid identifitseerida, siis l?puks hakkas see v?ljendama Baltimore’i Goldmanide ?leolekut meie klannis. Faktid r??kisid enda eest: Baltimore’id t?hendasid arstiga abiellunud advokaati ja nende poega, kes k?is linna parimas erakoolis. Mis puutub aga Montclairidesse, siis minu isa oli insener, ema m??janna ?he New Yorgi peenete riiete firma New Jersey harus ja mina tubli ?pilane riigikoolis. Isegi perenimesid h??ldades hakkasid vanavanemad l?puks v?ljendama soosingut, mida nad tundsid Baltimore’ide h?imu vastu: s?na „Baltimore“ sai nende suust v?ljudes justkui kuldse vaaba, samas kui „Montclair“ kaeti limuskite ilaga. Baltimore’idele tehti komplimente, s??distused esitati Montclairidele. Kui nende televiisor ei t??tanud, siis olin mina selle ?ra l?hkunud, ja kui sai ei olnud v?rske, siis sellep?rast, et selle oli ostnud minu isa. P?tsid, mis t?i onu Saul, olid see-eest erakordselt head ja kui televiisor uuesti t??le hakkas, siis kahtlemata sellep?rast, et Hillel oli selle ?ra parandanud. Isegi v?rdses olukorras ei koheldud meid v?rdselt. Kui ?ks perekondadest ?htus??gile hilines, siis Baltimore’ide puhul teatasid mu vanavanemad, et nad j?id ummikusse. Aga Montclairide puhul hakkasid nad kohe kurtma meie v?idetavalt s?stemaatiliste hilinemiste p?rast. Igal juhul esindasid Baltimore’id k?ike kaunist ja Montclairid „v?iksid rohkem pingutada“. Montclairide k?ige h?rgum kaaviar ei olnud kunagi sama v??riline kui suut?is Baltimore’ide roiskunud kapsast. Ja kui me kohtasime restoranides ning kaubanduskeskustes, kus me k?ik koos k?isime, vanavanemate tuttavaid, tutvustas vanaema: „See on minu poeg Saul, edukas advokaat. Tema naine Anita, kes on Johns Hopkinsis t?htis arst, ja nende poeg Hillel, kes on v?ike geenius.“ Igale Baltimore’ile sai seej?rel osaks k?epigistus ja kummardus. Siis j?tkas vanaema s?nav?ttu, n?idates s?rmega ebam??raselt meie, minu vanemate ja minu suunas: „Ja see on minu noorem poeg oma perega.“ Meile sai siis osaks umbes samasugune peanokutus, nagu kingitakse tavaliselt autoparkijale v?i koduabilisele. Ainus v?rdne asi Baltimore’i Goldmanide ja Montclairi Goldmanide vahel oli arv, v?hemalt mu lapsep?lve algusaastatel: kumbki perekond koosnes kolmest liikmest. Aga ehkki perekonnaseisuamet loendas ametlikult Baltimore’i Goldmanide arvuks kolm, oleksid need, kes neid paremini tundsid, ?elnud, et neid on neli. Sest ?ige pea ?nnistati minu onupoega Hillelit, kes enne seda oli minuga jaganud ?ksiklapse koormat, sellega, et elu kinkis talle venna. Tulenevalt s?ndmusk?igust, millest r??gin t?psemalt m?ne aja p?rast, v?is teda peagi k?ikjal n?ha s?bra seltsis, keda v?inuks pidada kujuteldavaks, kui ma ei oleks teda ka ise tundnud: Woodrow Finn ehk Woody, nagu me teda kutsusime, oli meist n?gusam, pikem, tugevam, v?imeline k?igeks, t?helepanelik ja alati olemas, kui teda vajati. Woody p?lvis Baltimore’i Goldmanide seas kiiresti omaette staatuse ja temast sai ?htaegu ?ks neist ja ?ks meist, vennapoeg, onupoeg, poeg ja vend. Tema kuulumine nende perre sai kohe enesestm?istetavaks, nii et kui teda – l?pliku t?estusena tema l?imumisest – m?nel perekondlikul kogunemisel n?ha ei olnud, uuriti kohe, kus ta on. K?ik muretsesid, miks ta ei tulnud, sest tema kohalviibimine ei olnud ?ksnes ?iguslikuks tunnistatud, vaid t?iusliku perekondliku ?htsuse saavutamise koha pealt lausa vajalik. Paluge ?ksk?ik kellelt, kes tollase ajaga kursis on, lugeda ?les Baltimore’i Goldmanid ja ta nimetaks igasuguse k?hkluseta ka Woodyt. Taas olid nad meid ?le trumbanud – Montclairide ja Baltimore’ide v?istluses, kus varem oli kummalgi poolel kolm, oli seis n??dsest 4: 3. Woody, Hillel ja mina olime nii lojaalsed s?brad, kui ?ldse olla sai. Woody oli minu k?ige kaunimate aastate juures Baltimore’idega – 1990 kuni 1998; see ?nnis aeg meie elus l?i ?htaegu fooni k?igele, mis kuulutas ette suurt trag??diat. K?mnendast kaheksateistk?mnenda eluaastani olime me kolmekesi lahutamatud. Moodustasime koos kolmepealise vennaskonna, triaadi v?i kolmainsuse, mida kutsusime uhkusega Goldmanide g?ngiks. Armastasime ?ksteist, nagu seda teevad v?hesed vennad, andsime ?ksteisele p?halikke t?otusi, segasime verd, vandusime truudust ja lubasime igavest armastust ?ksteise vastu. Hoolimata k?igest, mis hiljem juhtus, j??vad need aastad mulle alatiseks meelde kui ?ks eriline aeg – kolme ?nneliku nooruki saaga jumalatest ?nnistatud Ameerikas. Miski ei olnud minu jaoks t?htsam kui s?it Baltimore’i, et nendega koos olla. ?ksnes nendega koos tundsin end terviklikuna. Kiitus mu vanematele, kes andsid mulle vanuses, kui v?hesed lapsed tohivad ?ksi reisida, loa minna pikkadeks n?dalavahetusteks Baltimore’i, s?ita ?ksi nende juurde, keda ma nii v?ga armastasin. Minu jaoks oli see uue elu algus, mis keerles ?mber igavese koolivaheaegadest, puhkep?evadest ja Ameerika kangelaste t?htp?evadest koosneva kalendri. Teadmine, et kohe on k?es veteranide, Martin Luther Kingi v?i presidentide p?ev, kutsus minus esile ennen?gematu r??mutunde. Taaskohtumise erutusest ei suutnud ma isegi paigal p?sida. Kiidetud olgu meie maa nimel surnud s?durid, kiidetud olgu Martin Luther King, et ta oli nii hea mees, kiidetud olgu meie ausad ja vaprad presidendid, kes kinkisid meile vaba p?eva veebruari kolmandal esmasp?eval! Et p?eva juurde v?ita, olin saanud vanematelt loa ?ra s?ita kohe p?rast kooli. Kui tunnid olid viimaks l?ppenud, kihutasin koju nagu v?lgunool, et asjad kokku panna. Kui kott oli valmis, ootasin, et ema t??lt koju j?uaks ja mu Newarki jaama viiks. Istusin niheledes esikutoolil, kingad jalas ja jakk seljas. Kui mina olin valmis varem, siis ema j?udis ikka kohale lubatust hiljem. Ajaviiteks vaatasin m?lema perekonna fotosid enda k?rval esikulaual. Mulle tundus, et meie olime sama tuhmid, kui nemad olid s?ravad. Ometi oli mu elu Montclairis, New Jersey kenas eeslinnas, igati hea, t?is rahu ja ?nne. Mul ei olnud millestki puudust. Ometi ei olnud meie autod minu silmis nii l?ikivad ega meie vestlused nii vaimukad, meie p?ike ei s?ranud sama eredalt ja ?hk ei olnud sama puhas. Siis kuulsin ema auto signaali. T?ttasin ?ue ja ronisin vanasse Honda Civicusse. Ta v?rskendas parasjagu oma k??nelakki, j?i papptopsist kohvi, s?i v?ileiba v?i t?itis reklaamlehte. Vahel k?ike korraga. Ta oli elegantne, alati klanitud. Ilus, kenasti mingitud. Kuid t??lt naastes oli ta jaki alla j??nud rinnasilt tema nimega, mille allserva oli kirjutatud „Teie teenistuses“, mis oli minu arvates kohutavalt alandav. Baltimore’id oli need, keda teenindati, meie olime teenindajad. Heitsin emale ette hilinemist, ta palus vabandust. Ma ei andnud andeks ja ta sasis hellalt mu juukseid. Ta tegi mulle musi, j?ttes mu p?sele huulepulgaj?lje, mille ta kohe armastusest tulvil liigutusega ?ra p?hkis. Siis viis ta mu jaama, kus ma pidin minema vara?htuse Baltimore’i rongi peale. Teel ?tles ta mulle, et armastab mind ja tunneb minust juba puudust. Enne kui ta lasi mul vagunisse minna, ulatas ta mulle paberkoti v?ileibadega, mis olid ostetud samast kohast, kust ta endale kohvi ostis. Seej?rel sundis ta mind lubama, et olen viks ja viisakas. Ta embas mind, pistis mulle samal ajal taskusse 20-dollarilise rahat?he ja ?tles: „Ma armastan sind, kiisupoeg.“ Seej?rel tegi ta mulle p?sele kaks musi, vahel ka kolm v?i neli. Ta ?tles, et ?hest ei piisa, samas kui minu jaoks oli seegi liig. Kui ma sellele praegu m?tlen, kahetsen, et ei lasknud endale iga kord, kui ma ?ra s?itsin, teha k?mmet musi. Ma kahetsen koguni, et ma nii tihti ?ra s?itsin. Ma kahetsen, et ma ei tuletanud endale meelde, kui ??rike aeg on meile antud emadega olemiseks, ja et ma ei korranud endale piisavalt: armasta oma ema! Vaevu kaks tundi rongis, ja juba j?udsingi Baltimore’i keskjaama. Viimaks ometi v?is perekonnavahetus alata. Heitsin seljast Montclairide liiga kitsa r?? ja v?tsin ?lle Baltimore’ide kanga. Ta ootas mind videvikutunnil perroonil. Kaunis nagu kuninganna, s?rav ja elegantne nagu jumalanna, naine, kelle kuju ilmus vahel h?bitult mu noorikuunedesse – minu t?di Anita. Jooksin tema juurde, embasin teda. Tunnen praegugi tema k?tt oma juustes, tunnen tema keha minu oma vastas. Kuulen tema h??lt ?tlemas: „Kulla Markie, mul on nii hea meel sind n?ha!“ Ma ei teagi, miks, aga tihti tuli just tema mulle vastu, ?ksi. Ilmselt sellep?rast, et onu Saul l?petas t?? ?ldiselt hilja ja Hillelit ja Woodyt ei hakanud ta arvatavasti lihtsalt kaasa tirima. Mina nautisin v?imalust kohtuda temaga nagu kallimaga – m?ni minut enne rongi kohalej?udmist kohendasin riideid ja kammisin aknapeegelduses juukseid ning kui rong viimaks peatus, astusin peksleva s?damega maha. Petsin oma ema teisega. T?di Anita s?itis musta BMW-ga, mille hind v?is v?rduda minu m?lema vanema aastapalgaga. Sellesse istumine kujutas ?lemineku esimest etappi. H?lgasin korralageduses Civicu ning andusin selle luksuse ja modernsuse j?rele karjuva ruumika auto imetlemisele, samal ajal kui s?itsime kesklinnast ?ikki Oak Parki rajooni, kus nad elasid. Oak Park oli omaette maailm: k?nniteed olid seal laiemad, t?navaid ??ristasid v?gevad puud. Majad olid ?ks suurem kui teine, v?ravad v?istlesid oma arabeskidega ja m??rid tundusid m??tmatud. Inimesed, kes seal ringi jalutasid, olid kenamad, nende koerad olid peenemad, tervisejooksjad sportlikumad. Kui meie elurajoonis Montclairis olid vaid k?lalislahked majad, mille aedu ei ?mbritsenud ?kski piire, siis Oak Parki elamuid kaitsesid enamasti hekid ja m??rid. Rahulikel t?navatel tiirutasid oran?ide vilkuritega turvafirmaautod, mille kerele oli kirjutatud „Oak Parki patrull“ ja mis hoolitsesid elanike turvatunde eest. S?it l?bi Oak Parki koos t?di Anitaga k?ivitas minus teise ?leminekufaasi – tundsin end ?limana. K?ik tundus mulle enesestm?istetav – auto, ?mbruskond, minu sealviibimine. Oak Parki patrullijatel oli kombeks elanikke kohates neile p?gusalt viibata, ja nood vastasid. K?eviibe kinnitamaks, et k?ik on h?sti ja rikaste h?im v?ib rahumeeli ringi patseerida. Kui kohtasime esimest patrullautot, siis korrapidaja viipas, Anita vastas talle ja mina kiirustasin sama tegema. Olin n??d ?ks nende seast. Koju j?udes vajutas t?di Anita kaks korda autosignaali, et teatada meie saabumisest, ja avas siis puldinupust v?rava kaks terasl?uga. Ta s?itis m??da sisses?iduteed edasi ja sisenes neljakohalisse garaa?i. Olin vaevu autost v?lja roninud, kui majauks r??msa k?ra saatel avanes ja seal nad olidki – erutatult karjudes tormasid minu poole Woody ja Hillel, vennad, keda elu ei olnud tahtnud mulle kinkida. Iga kord, kui ma nende majja astusin, vaatasin ringi imetleval pilgul – k?ik oli ilus, luksuslik, kolossaalne. Nende garaa? oli sama suur kui meie elutuba. Nende k??k oli sama suur kui meie maja. Nende vannitoad olid sama suured kui meie magamistoad ja magamistube oli neil piisavalt, et mahutada ?ra mitu p?lvkonda. Iga sealviibimine ?letas eelmise ja ?ksnes kasvatas mu imetlust onu ja t?di vastu ning eelk?ige tugevdas t?iuslikku keemiat Hilleli, Woody ja minu g?ngis. Nad olid nagu minu liha ja veri. Meile meeldisid samad spordialad, samad n?itlejad, samad filmid, samad t?drukud, ja mitte sellep?rast, et me oleksime j?udnud ?hisele arusaamale v?i seda arutanud, vaid iga?ks meist oli lihtsalt teiste pikendus. Me trotsisime loodust ja teadust: meie esivanemate puudel ei olnud sama t?vi, kuid j?rgnevused meie geeniahelates olid ometi samad. Vahel k?isime vaatamas t?di Anita isa, kes elas vanadekodus – surnute majas, nagu meie seda kutsusime – , ja ma m?letan, kuidas tema pisut seniilsed ja logiseva m?luga s?brad uurisid ikka ja j?lle Woody p?ritolu kohta, ajades meid omavahel segamini. Nad osutasid oma k?vera s?rmega talle ja esitasid h?bitult ikka sama k?simuse: „Kas see seal on Baltimore’i Goldman v?i Montclairi Goldman?“ Kui vastajaks oli t?di Anita, selgitas ta neile hellusest tulvil h??lel: „See on Woodrow, Hilli s?ber. Ta on see poiss, kelle me enda juurde v?tsime. Igati armas.“ Enne kui ta seda ?tles, vaatas ta alati, et Woody ei viibiks samas ruumis, kuna ta ei tahtnud teda haavata, olgugi et t?di h??lest oli kohe aru saada, et ta on valmis armastama seda poissi nagu oma poega. Woodyl, Hillelil ja minul oli samale k?simusele vastus, mis tundus meile t?ele l?hemal. Ja kui noil talvedel haarasid veidralt vanaduse j?rele lehkavates koridorides meie riietest kinni krimpsus k?ed ja meilt n?uti, et teeksime teatavaks oma nimed, korvates nii p?durate ajude paratamatut kulumist, vastasime meie: „Ma olen ?ks Goldmanide kolmest n?ost.“ Keset p?rastl?unat tuli mind t?litama mu naaber Leo Horowitz. Ta muretses, sest ei olnud mind terve p?ev silmanud, ja tuli vaatama, kas k?ik on h?sti. „K?ik on h?sti, Leo,“ kinnitasin uksel?vel. Ilmselt tundus talle imelik, et ma teda sisse ei kutsu, ja ta hakkas kahtlustama, et varjan tema eest midagi. Ta ei j?tnud jonni. „Olete kindel?“ k?sis ta uuesti uudishimulikul toonil. „T?iesti. Ei midagi erilist. Ma teen t??d.“ ?kki n?gi ta minu selja taga Duke’i, kes oli ?rganud ja tahtis vaadata, mis toimub. Leo silmad l?ksid suureks. „Marcus, mida see koer teie juures teeb?“ L?in pilgu h?bist maha. „Ma laenasin teda.“ „Kuidas, palun?“ Kutsusin ta kiiresti sisse ja sulgesin tema j?rel ukse. Keegi ei tohtinud seda koera minu juures n?ha. „Ma tahtsin minna Alexandrat vaatama,“ selgitasin. „Ja n?gin, kuidas koer aiast v?lja tuli. M?tlesin, et toon ta ?ige siia, hoian teda p?eval siin ja viin ?htul koju, ?eldes, et ta tuli ise minu juurde.“ „Te olete peast p?runud, s?brake! See pole ju muud kui vargus.“ „Ma laenasin teda, ma ei kavatse teda endale j?tta. Mul on teda lihtsalt m?neks tunniks vaja.“ Leo suundus mind kuulates k??ki, v?ttis k?simata k?lmkapist pudeli vett ja toetus k??gilaua servale. Ta oli vaimustuses ebatavaliselt meelelahutuslikust p??rdest, mille p?ev oli v?tnud. Ta pakkus s?raval ilmel: „?kki teeme alustuseks ?he malepartii? See aitaks teil l?dvestuda.“ „Ei, Leo, mul t?esti ei ole praegu aega.“ Ta tegi pettunud n?o ja naasis koera juurde, kes l?rpis p?randale asetatud potist h??lekalt vett. „Selgitage mulle, Marcus, miks teil seda koera ?ieti tarvis on!“ „Et mul oleks hea p?hjus uuesti Alexandra juurde minna.“ „Sellest sain ma aru. Aga miks teil on tarvis p?hjust, et teda vaatama minna? Kas te ei v?iks lihtsalt l?bi astuda ja tere ?elda nagu tsiviliseeritud inimene, selle asemel et r??vida tema koer?“ „Ta palus, et ma temaga enam ?hendust ei v?taks.“ „Miks ta seda tegi?“ „Sest ma j?tsin ta maha. Kaheksa aastat tagasi.“ „Pagan. See ei olnud teist t?esti kuigi kena. Kas te ei armastanud teda enam?“ „Vastupidi.“ „Aga te j?tsite ta ju maha.“ „Jah.“ „Miks siis?“ „Suure trag??dia p?rast.“ „Mis trag??dia?“ „See on pikk lugu.“ Baltimore 1990ndad ?nnehetki Baltimore’i Goldmanidega tasandati kaks korda aastas, kui meie kaks peret kokku said: t?nup?hal Baltimore’ide pool ja talvepuhkusel Floridas Miamis vanavanemate juures. Minu arvates meenutasid need perekondlikud kokkusaamised pigem jalgpallimat?i kui r??msat taaskohtumist. V?ljaku ?hes otsas olid Montclairid, teises Baltimore’id, keskel aga vanad Goldmanid, kes olid kohtunike rollis ja lugesid v?ravaid. T?nup?ha kujutas endast Baltimore’ide iga-aastast p?hitsemist. Pere kogunes nende tohutus luksuslikus elamises Oak Parkis ja seal oli k?ik t?iuslik, algusest l?puni. Oma suureks r??muks magasin ma Hilleli toas ja Woody, kes pesitses k?rvaltoas, vedas madratsi meie juurde, et me ei peaks ka unes eraldatud olema. Minu vanemad h?ivasid ?he kolmest vannitoaga k?lalistoast ja vanavanemad teise. Vanavanematele l?ks lennujaama vastu onu Saul ja esimesel pooltunnil, mis j?rgnes nende saabumisele Baltimore’ide juurde, keerles vestlus tema auto mugavuste ?mber. „Vaadake vaid,“ h??atas vanaema, „see on imeline! Nii palju ruumi jalgadele, sellist asja ma ei ole veel n?inud! Ma m?letan, kuidas ma sinu autosse istusin, Nathan [minu isa], ja m?tlesin: „J??gu see viimaseks korraks!“ Ja kui must see oli, jumaluke! Kas t?esti on nii kallis see tolmuimejaga ?le t?mmata? Sauli auto on nagu uus. Istmenahk on laitmatu, n?ha on, et seda hooldatakse korralikult.“ Kui tal ei olnud auto kohta enam midagi ?elda, kukkus ta maja kiitma. Ta uuris koridore, nagu oleks see tema esimene k?lastus, ja vaimustus maitsekast sisekujundusest, kvaliteetsest m??blist, p?randak?ttest, puhtusest, lilledest, k??naldest, mis tube l?hnastasid. T?nup?ha s??gilauas t?stis ta v?simatult esile roogade t?iuslikkust. Iga suut?it saatsid vaimustust v?ljendavad helid. S??gid olid t?epoolest h?rgud: k?rvitsasupp, vahtrasiirupis ja piprakastmes k?psenud kalkun, makaroni-juusturoog, k?rvitsapirukas, koorene kartulipuder, mahlakas lehtpeet, maitsvad rohelised oad. Ka magustoidud olid v?rreldamatud: ?okolaadivaht, toorjuustukook, pekanip?hklikook ja ?hukese kr?beda p?hjaga ?unakook. P?rast s??mist ja kohvijoomist asetas onu Saul lauale kange alkoholi pudelid, mille nimed ei ?elnud mulle tollal midagi, kuid vanaisa haaras pudeleid k?tte, nagu sisaldaksid need v?lujooki, ning imetles silte, jookide vanust ja v?rvi, sellal kui vanaema v?ttis uuesti teemaks imelised road ja sealt edasi nende maja ja elu, kuni saabus uhke l?ppm?ng (alati sama): „Saul, Anita, Hillel ja Woody – ait?h, kullakesed, see oli imeline!“ Oleksin v?ga tahtnud, et nad tuleksid vanaisaga ka meie poole Montclairi, et saaksime neile n?idata, milleks meie v?imelised oleme. ?hel korral esitasingi vastava kutse, ise alles k?mnene: „Vanaema, kas te tuleksite vanaisaga ?kskord ka meie poole Montclairi ??bima?“ Aga tema vastas: „Tead isegi, et me ei saa enam teie juurde tulla, kullake. Seal pole piisavalt ruumi ega mugavusi.“ Goldmanide teine iga-aastane suur kokkusaamine toimus j?ulup?hade ajal Miamis. Kuni saime kolmteist, elasid vanad Goldmanid korteris, mis oli piisavalt suur, et mahutada ?ra kahe poja pered, ja me veetsime n?dala koos, ilma et oleksime ?ksteisest sammukestki maha j??nud. Floridas viibides oli mul v?imalus tunnistada, kui suur on mu vanavanemate imetlus Baltimore’ide, nende imetabaste marslaste vastu, kellel ei paistnud ?lej??nud pereliikmetega midagi ?hist olevat. N?gin vanaisa ja minu isa ilmselget sugulust. Nad olid sarnased v?limuselt, neil olid ?hesugused veidrused ja nad m?lemad kannatasid soole ?rrituss?ndroomi all, mille teemal v?isid maha pidada l?putuid vestlusi. ?rritunud sool oli vanaisa ?ks lemmikjututeemasid. Mul on m?lestus vanaisast kui kellestki, kes oli malbe, hajevil, hell ja eelk?ige k?hukinnisusega. Roojama l?ks ta nagu rongijaama. Ta teatas, ajaleht kaenlas: „Ma l?hen tualetti.“ Ta suudles vanaema p?gusalt h?vastij?tuks ja vanaema ?tles talle: „N?gemiseni, kallis!“ Vanaisa muretses, et kord tabab mindki mitte-Baltimore’i Goldmanide h?da – kurikuulus soole ?rrituss?ndroom. Ta k?skis mul vanduda, et s??n palju kiudainerikkaid k??givilju ega hoia eales h?da kinni, kui pean minema „number kahte“ tegema. Kui Woody ja Hillel ahmisid hommikuti sisse magusaid helbeid, siis mind sundis vanaisa ahmima digestiivhelbeid. Mina ainsana olin sunnitud neid s??ma, nagu olnuks Baltimore’idel lisaens??m, mis meil puudus. Vanaisa r??kis mind ootavatest seedeh?dadest, mida ma oma isa pojana tundma pidin saama: „Vaene Marcus, sinu isal on samasugune sool nagu mul. K?ll sa n?ed, et sinagi ei p??se sellest. S?? palju kiudaineid, pojake, see on k?ige t?htsam. Sa pead alustama juba praegu, et s?steemi t??korras hoida.“ Ta seisis minu taga, sellal kui ma endale digestiivhelbeid sisse pressisin, ja asetas mu ?lale kaastundliku k?e. T?nu kiudainekogusele, mida ma tarbisin, veetsin p?ris palju aega k?imlas, ja kui ma sealt v?ljusin, tabas mind vanaisa pilk, mis oleks justkui ?elnud: „Ongi k?es, poisu. K?ik on l?bi.“ Kogu see soolelugu avaldas mulle suurt m?ju. Lappasin linnaraamatukogus pidevalt meditsiiniteatmikke, oodates hirmu?revalt esimesi haigustunnuseid. M?tlesin, et kui see haigus mind ei taba, siis ?kki sellep?rast, et olen teistsugune, teistsugune nagu Baltimore’id. Sest sisimas tundsid vanavanemad end ?ra minu isas, kuid aukartust tundsid nad onu Sauli vastu. Ja mina olin esimese poeg, kuid tundsin tihti kahetsust, et ei ole teise poeg. Segu Montclairidest ja Baltimore’idest paljastaski minu jaoks s?gava l?he, mis mu elu kaheks jaotas: ?ks oli ametlik, Montclairi Goldmani elu ja teine salajane, Baltimore’i Goldmani oma. Oma teisest eesnimest – Philip – j?tsin alles vaid esit?he ning kirjutasin koolivihikutele ja – t??dele Marcus P. Goldman. Seej?rel lisasin P-le ?he pauna, nii et nimeks sai Marcus B. Goldman. Olin P, kellest sai vahel B. Ja justkui minu ?igustamiseks m?ngis elu mulle vingerpussi – ?ksi Baltimore’is olles tundsin end ?hena nende seast. Kui Hilleli ja Woodyga nende kodukandis ringi uitasime, lehvitasid patrullijad meile ja h??dsid meid nimepidi. Samas m?letan mind vallanud piinlikkust, kui ma koos vanematega Baltimore’i t?nup?ha veetma s?itsin ja me oma vana autoga Oak Parki t?navatele j?udsime; nagu oleks kaitserauale kirjutatud, et me ei kuulu siinsete Goldmanide d?nastiasse. Kui meile tuli vastu patrullauto, viipasin sellele salamisi nagu siinsed elanikud, aga mu ema ei m?istnud seda ja t?reles minuga: „Markie, palun l?peta lolli m?ngimine ja ?ra vehi patrullijate poole!“ K?ige hirmsam oli see, kui me Oak Parkis ?ra eksisime, sest ringikujulised t?navad ajasid h?lpsalt segadusse. Ema l?ks n?rvi, isa j?i keset ristmikku seisma ja nad hakkasid vaidlema, mis suunas peaks s?itma, kuni kohale ilmus patrullauto, et vaadata, mida see kahtlane m?lkis autoloks siin toimetab. Isa selgitas, miks me seal viibime, samal ajal kui mina edastasin salajase vennaskonna m?rguande, et patrullija ei arvaks, nagu oleks mul nende kahe v??raga mingit pistmist. Vahel n?itas patrullija meile lihtsalt ?ige suuna k?tte, aga vahel, kui teda haaras kahtlus, saatis meid Goldmanide majani, et veenduda meie heades kavatsustes. Onu Saul, kes n?gi meid saabumas, tuli kohe v?lja. „?htust, h?rra Goldman!“ ?tles patrullija. „Vabandust, et ma teid segan, tahtsin lihtsalt kindel olla, et need inimesed on teie juurde oodatud.“ „Ait?h, Matt! [V?i m?ni muu rinnasildil olev nimi, kuna onu kutsus inimesi alati nende rinnasildil oleva nimega, olgu siis restoranis, kinos v?i kiirtee maksuputkas.] Jah, k?ik on kombes, ait?h, k?ik on h?sti.“ Ta ?tles: „K?ik on kombes.“ Ta ei ?elnud: „Matt, igavene m?hakas, kuidas sa v?isid suhtuda kahtlevalt minu veresse, minu ihusse, minu kallisse vennakesse?“ Tsaar oleks vardasse ajanud valvuri, kes m?nda tema pereliiget selliselt kohelnud oleks. Aga Oak Parkis kiitis onu Saul Matti nagu tublit valvekoera, tahtes olla kindel, et ta haugub ka edaspidi. Ja kui patrullija minema l?ks, ?tles mu ema: „Jah, just, laske jalga, n?ete isegi, et me ei ole mingid bandiidid!“, samal ajal kui isa palus tal vait olla ja endale mitte t?helepanu t?mmata. Me olime k?igest k?lalised. Baltimore’ide p?randist p??ses Montclairi t?vest ?ksainus paik – Hamptonsis asuv suvemaja, kuhu mu vanematel j?tkus viisakust mitte kunagi ilmuda, v?hemalt mitte minuga koos. Neile, kes ei tea, kuidas Hamptons on alates 1980ndatest muutunud, olgu ?eldud, et kunagi oli see rahulik ja tagasihoidlik paigake ookeani ??res, New Yorgi linna k?lje all, kuid n??d oli sellest saanud ?ks idaranniku k?ige luksuslikumaid suvituskohti. Hamptonsi maja oli seega n?inud mitut j?rjestikust elu ja onu Saul ei v?sinud jutustamast, kuidas k?ik olid teda pilganud, kui ta endale Ida-Hamptonsisse v?ileivahinna eest puithurtsiku ostis, sest nad olid seda pidanud halvimaks investeeringuks, mille saanuks teha. Nad ei olnud ette n?inud 1980ndate Wall Streeti buumi, mis kuulutas kaubitsejate p?lvkonna kuldajastu algust: uusrikkad olid Hamptonsile tormi jooksnud, piirkond keskklassistus ?le ?? ja kinnisvara hinnad k?mnekordistusid. Olin selle m?letamiseks liiga v?ike, kuid kuulsin hiljem, et mida enam kohtuvaidlusi onu Saul v?itis, seda rohkem maja putitati, kuni see ?hel heal p?eval maha lammutati, et teha ruumi uuele – uhkele, ?dusale ja mugavale majale. Ruumikas, valgusk?llane, meisterlikult luuderohuga kaetud, taga sinistest ja valgetest hortensiatest ?mbritsetud terrass, bassein ja tobiv??diga kaetud lehtla, kus me einestasime. P?rast Baltimore’i ja Miamit pani Hamptons punkti Goldmanide g?ngi iga-aastasele geograafilisele tript?hhonile. Igal aastal lubasid vanemad mul veeta seal juulikuu. Just seal, onu ja t?di suvemajas Woody ja Hilleli seltsis m??dusid mu lapsep?lve k?ige ?nnelikumad suved. Just seal hakkasid idanema ka neid tabanud suure trag??dia seemned. Sellest hoolimata on mul neist aegadest k?ige kaunim m?lestus. Neist ?ndsatest suvedest on mul meeles p?evad, mis olid k?ik ?hesugused, heljudes surematuse h?ngus. Millega me seal tegelesime? Nautisime oma v?idukat lapsep?lve. Kavatsesime taltsutada ookeani. Ajasime t?drukuid taga, nagu oleksid nad liblikad. K?isime kalal. Otsisime kaljunukke, millelt eluga v?idu ookeanisse sukelduda. Eriti meeldis meile ?he armsa abielupaari, Seth ja Jane Clarki juures, kes olid ?sna eakad, lastetud ja v?ga j?ukad – minu arvates oli mehel New Yorgis investeerimisfond – ja kellega onu Saul ja t?di Anita olid aastate jooksul s?brunenud. Nende valdus, mida kutsuti nimega Maapealne Paradiis, asus Baltimore’idest miili kaugusel. See oli imeline paik – m?letan rohetavat aeda, juudapuid, roosipeenraid ja purskkaevu. Maja taga valge liivaga eraranna kohal oli bassein. Clarkid lubasid meil oma valdusi nautida nii tihti, kui soovisime, ja me sadasime sageli nende poole sisse, et basseini sukelduda v?i ookeanis ujuda. Puidust ujuksilla k?ljes oli koguni pisike paat, millega me aeg-ajalt lahel seiklemas k?isime. Et Clarke vastutulelikkuse eest t?nada, osutasime neile tihti pisikesi teeneid, tehes peamiselt aiat?id – valdkond, milles olime osavad p?hjusel, mida selgitan hiljem. Hamptonsis ei tajunud me enam kuu- ega n?dalap?evi. Vahest see mind alt vedaski – tunne, et k?ik see kestab igavesti. Et meie kestame igavesti. Nagu v?inuksid inimesed selles imetabases paigas, neil t?navatel ja majades p??seda aja ja sellega kaasnevate kahjude eest. M?letan terrassilauda, kuhu onu Saul s?ttis ?les oma nii-?elda b?roo. Kohe basseini k?rvale. P?rast hommikus??ki t?stis ta sellele oma kaustad, vedas sinna telefoni ja tegi seal v?hemalt keskp?evani t??d. Ametisaladusi paljastades r??kis ta meile kaasustest, mille kallal parasjagu t??tas. Olin tema selgitustest lummatud. P?risime, kuidas ta kavatseb v?ita, ja tema vastas: „Ma v?idan, sest ma pean v?itma. Goldmanid ei kaota kunagi.“ Ta uuris, mida me tema asemel teeksime. Kujutasime siis k?ik kolmekesi ette, kuidas me oleme t?htsad advokaadid, ja tulistasime m?tteid, mis meile p?he kargasid. Ta naeratas, ?tles, et meist saaksid v?ga head advokaadid ja kunagi v?ime k?ik tema b?roos t??le asuda. Ainu?ksi see m?te pani mind unistama. Kui ma m?ned kuud hiljem Baltimore’is juhtusin olema, leidsin eest t?di Anita hoolega s?ilitatud ajalehev?ljal?iked kohtuprotsessidest, mida onu oli Hamptonsis ette valmistanud. Onu Saul oli v?itnud. Kogu ajakirjandus r??kis temast. M?letan siiani m?ningaid pealkirju: „V?itmatu Goldman“ „Saul Goldman – advokaat, kes ei kaota kunagi“ „Goldman v?itis taas“ Ta ei olnudki vist kunagi ?htegi protsessi kaotanud. Ja tema v?itudest kuulmine ?ksnes suurendas minu vaimustust. Ta oli parim onu ja parim advokaat. Kui p?ev hakkas ?htusse j?udma, ?ratasin Duke’i uinakust, et ta koju viia. Ta tundis end minu pool h?sti ja andis m?ista, et tal ei ole erilist isu end liigutada. Pidin ta maja ette pargitud autoni tirima ja pakiruumi t?stma. Leo j?lgis oma terrassilt l?bustatult mu tegevust. „?nn kaasa, Marcus! Olen kindel, et kui ta teid n?ha ei taha, siis ?ksnes sellep?rast, et te meeldite talle.“ S?itsin Kevin Legendre’i majani ja vajutasin fonoluku nupule. 3 Coconut Grove, Florida 2010. aasta juuni. Kuus aastat p?rast suurt trag??diat V?ljas koitis. Istusin terrassil Coconut Grove’is, kus mu onu n??dsest elas. Ta oli siia kolinud juba neli aastat varem. Ta saabus h??letult ja ma v?patasin, kui ta k?sis: „Juba ?leval?“ „Tere hommikust, onu Saul!“ Tal oli k?es kaks kohvitassi ja ta asetas ?he minu ette. Ta silmas mu m?rkmelehti. Kirjutasin parasjagu. „Millest su uus romaan r??gib, Markie?“ „Ma ei saa ?elda, onu Saul. Sa eile juba k?sisid.“ Ta naeratas. Vaatas natuke aega, kuidas ma kirjutan. Enne lahkumist k?sis ta p?halikult, toppides samal ajal s?rki p?ksi ja pingutades p?ksin??ri: „Kunagi figureerin ka mina m?nes su raamatus, eks ole?“ „Kindel see,“ vastasin talle. Onu oli Baltimore’ist ?ra kolinud 2006. aastal, kaks aastat p?rast suurt trag??diat, et asuda elama selles pisikeses, kuid uhkes majas L?una-Miamis Coconut Grove’is. Maja ees oli v?ike terrass ja selle ?mber mango- ja avokaadopuud, mis olid iga aastaga viljade all aina enam lookas ja pakkusid kuumaperioodil kosutavat varju. T?nu edukale kirjanikukarj??rile v?isin onul k?las k?ia nii tihti, kui tahtsin. Tavaliselt l?ksin autoga. Lahkusin New Yorgist eksprompt, vahel otsustasin seda teha alles sama p?eva hommikul. Toppisin m?ned asjad kotti, mille viskasin tagaistmele, ja s?itsin minema. Kulgesin m??da kiirteed I-95 kuni Baltimore’ini ja suundusin edasi l?una poole, Floridani v?lja. Teekond kestis kaks pikka p?eva ja ma peatusin poolel teel Beauforti, L?una-Carolinas ?hes hotellis, kus mul oli tekkinud harjumus ?? veeta. Kui ma lahkusin New Yorgist talviti, puhus enamasti p?hjatuul, auto oli lumine, minul oli aga seljas paks kampsun ja ?hes k?es kuum kohv, sellal kui teine k?si rooli hoidis. S?itnud m??da rannikut alla, j?udsin Miamisse, kus oli 30 soojakraadi ja inimesed kandsid T-s?rki, peesitades troopilise talve ereda p?ikese k?es. Vahel s?itsin sinna lennukiga ja rentisin Miami lennujaamas auto. Reis kestis k?mme korda v?hem, kuid tunne, mis mind tema juurde j?udes valdas, ei olnud nii v?imas. Lennuk piiras mu vabadust oma kindlate kellaaegade, lennukompaniide ettekirjutuste, l?putute j?rjekordade ja t?hja ootamisega turvameetmete t?ttu, mida lennujaamad olid sunnitud p?rast 11. septembri terrorir?nnakut rakendama. Vabadustunne, mis mind valdas, kui olin hommikul ?rgates otsustanud lihtsalt autosse istuda ja l?unasse p?rutada, oli seevastu v?imas. Asusin teele, millal soovisin, ja peatuse tegin ka, millal soovisin. Dirigeerisin ise reisi r?tmi ja aega. K?ik need tuhanded miilid kiirteed, mis oli mulle n??dseks p?he kulunud, ei v?sinud ma kaunist maastikust ja imetlesin ikka ja j?lle justkui l?putult laiuva maa avarust. Ja l?puks saabusin Floridasse, seej?rel Miamisse, seej?rel Coconut Grove’i ja tema t?navale. Kui ma tema maja ette j?udsin, istus ta terrassil. Ta ootas mind. Ta ootas mind, ilma et oleksin oma saabumisest teada andnud. Truult. Olin tookord Coconut Grove’is viibinud kaks p?eva. Saabusin nagu ikka ette teatamata ja kui onu Saul n?gi mind maja ees peatumas, embas ta mind, p??raselt r??mus, et olin p??stnud ta ?ksildusest. Surusin meest, kellest elu oli jagu saanud, tugevasti enda vastu. Silitasin s?rmeotstega tema odava s?rgi kangast ja hingasin silmi sulgedes sisse tema meeldivat l?hna, mis oli ainsana muutumatuks j??nud. Tajudes taas seda l?hna, n?gin end tema hiilgeaegadel luksusliku maja terrassil Baltimore’is v?i suvemaja verandal Hamptonsis. Minu silme ette ilmusid v?rratu t?di Anita, kes seisis tema k?rval, ning minu kaks imelist n?bu Woody ja Hillel. ?ksainus s??m tema l?hna paiskas mu s?gavale m?lestustesse, Oak Parki, ja p?gusa hetke v?ltel valdas mind taas r??m selle ?le, et olin neid tunda saanud. Coconut Grove’is tegelesin peamiselt kirjutamisega. Just seal tundsin end t?? tegemiseks piisavalt rahulikult. Sain aru, et ehkki elan New Yorgis, ei kirjuta ma seal tegelikult kunagi. Mul oli alati vajadus minna mujale, end eraldada. Kui ilm oli soe, t??tasin terrassil, aga kui oli liiga palav, siis konditsioneeriga jahutatud t??nurgas, mille onu oli minu jaoks k?lalistoas sisse seadnud. ?ldiselt tegin hilishommikul pausi ja astusin l?bi supermarketist, et teda tervitada. Talle meeldis, kui ma teda poes vaatamas k?isin. Alguses oli mul raske seda teha – tundsin kohmetust. Aga ma teadsin, kui hea meel tal on mind poes n?hes. Iga kord, kui ma poodi j?udsin, t?mbus mu s?da pisut kokku. Automaatuksed avanesid mu ees ja ma n?gin teda kassa juures, kus ta jagas kottidesse klientide oste, vastavalt kaalule ja s?ilimisajale. Ta kandis rohelist t??kitlit, millele oli kinnitatud tema eesnimega silt – „Saul“. Kuulsin, kuidas kliendid ?tlevad: „Suur t?nu, Saul. Kena p?eva!“ Ta oli alati r??msameelne, heas tujus. Ootasin, kuni ta ei olnud enam h?ivatud, et endast siis m?rku anda, ja n?gin, kuidas tema n?gu s?rama l??b. „Markie!“ h??atas ta alati l?busalt, nagu olnuks see mu esimene k?lastus. Ta ?tles kassapidajale enda k?rval: „Vaata, Lindsay, see on minu vennapoeg Marcus.“ Kassapidaja uuris mind nagu eksootilist looma ja k?sis: „Kas sina oledki see kuulus kirjanik?“ „Tema see on!“ vastas onu minu eest, nagu oleksin Ameerika ?hendriikide president. Kassapidaja justkui kummardas kergelt ja lubas m?nda mu raamatut lugeda. Poet??tajatele meeldis mu onu ja kui ma sinna l?ksin, leidis ta alati kellegi ennast asendama. Siis vedas ta mind m??da riiulivahesid, et kohtuksin k?igi tema kolleegidega. „K?ik tahavad sind tervitada, Markie. M?ned on raamatu kaasa v?tnud, et sa sisse kirjutaksid. Ega sul midagi selle vastu ole?“ Tegin seda alati meeleldi ja me l?petasime oma ringk?igu kohvi- ja mahlaleti juures, mille taga seisis ?ks noormees, kes oli onule armsaks saanud – ta oli mustanahaline, suur nagu m?gi ja ?rnake nagu naine, ja tema nimi oli Sycomorus. Sycomorus oli umbes minuvanune. Ta unistas lauljakarj??rist ja ootas oma t?helendu, pressides samal ajal juurviljadest tervislikke toormahlu. Kohe, kui v?imalus tekkis, sulges ta end puhkeruumi ja filmis ennast telefonikaameraga, l??ritades moodsaid viisijuppe ja nipsutades s?rmi. Seej?rel jagas ta neid videoid sotsiaalmeedias, et t?mmata oma andele maailma t?helepanu. Ta unistas osalemisest ?leriigilises telesaates „Laula!“, kus v?istlesid lauljad, kes lootsid l?bi murda ja kuulsaks saada. Tolle 2010. aasta juunikuu alguses aitas onu Saul tal t?ita ankeeti, et ta v?iks videosalvestisega esitada oma kandidatuuri. Seal oli juttu klauslitest ja autori?igustest, millest Sycomorus midagi aru ei saanud. Tema vanemad tahtsid hirmsasti, et ta kuulsaks saaks. Kuna neil ei olnud ilmselgelt midagi targemat teha, k?isid nad pidevalt oma poega t??l vaatamas, et tema tuleviku p?rast n?rveldada. Nad l?sutasid letil ja kui parasjagu kliente ei olnud, hurjutas isa poega, samal ajal kui ema ?ritas neid lepitada. Isa oli tal l?bikukkunud tennisist. Ema unistas n?itlejakarj??rist. Isa oleks tahtnud, et Sycomorusest saaks tenniset?empion. Ema oleks tahtnud, et temast saaks kuulus n?itleja. Kuueaastaselt aheldati ta tennisev?ljakule ja ta osales ka ?hes jogurtireklaamis. Kaheksa-aastaselt ajas tennis teda ??kima ja ta lubas, et ei v?ta enam elu sees reketit k?tte. Ta hakkas emaga m??da casting’uid k?ima, otsides rolli, mis paneks alguse tema lapst?he karj??rile. Kuid seda rolli ei saabunud ja n??d pressis ta mahla, kuna tal ei olnud diplomit ega haridust. „Mida enam ma m?tlen sinu telesaatev?rgile, seda rohkem mulle tundub, et see on ?ks suur jama,“ kordas isa. „Sa ei saa aru, paps. Selle saatega algab minu karj??r.“ „Vaevalt! Eelk?ige n?itad end t?iesti naeruv??rses valguses. Mis kasu sul sellest on, kui sa end televiisoris lolliks teed? Sulle ei ole laulmine kunagi meeldinud. Sinust oleks pidanud tennisist saama. Sul olid k?ik eeldused olemas. Kahju, et ema su laisaks tegi.“ „Aga paps,“ anus Sycomorus, kes otsis meeleheitlikult isa tunnustust, „k?ik r??givad sellest saatest.“ „J?ta ta rahule, George, kui selline on tema unistus,“ sekkus malbelt ema. „Jah, paps! Laulmine on mu elu.“ „Sa topid juurvilju mahlamasinasse – vaat see on su elu! Sinust oleks pidanud saama tenniset?empion. Sa rikkusid k?ik ?ra.“ Tavaliselt hakkas Sycomorus l?puks nutma. Rahustuseks otsis ta leti alt v?lja kausta, mille iga p?ev kodust poodi kaasa v?ttis ja mis sisaldas hoolikalt kogutud ja sorteeritud artikleid Alexandra Neville’ist, v?ttes kokku k?ik noormehe arvates huvipakkuvad faktid tema kohta. Alexandra oli Sycomoruse eeskuju – ta oli temast lummatud. Mis puutub muusikasse, juhindus ta ?ksnes temast. Naise karj??r, laulud, see, kuidas ta neid kontsertidel esitas – noormehe silmis oli naine t?iuslik. Ta oli k?inud k?igil turneedel, naastes sealt teismelistele t?drukutele m?eldud suveniirs?rkidega, mida ta pidevalt kandis. „Kui ma temast k?ike tean, siis kujuneb minu karj??r ?kki samasuguseks,“ ?tles ta. Suurema osa materjali sai ta k?mulehtedest, mida ta innukalt luges ja kust vabal ajal hoolikalt artikleid v?lja l?ikas. Sycomorus lohutas end kausta lehitsedes ja kujutledes, kuidas temastki saab kord suur t?ht. Ema, kelle s?da oli murtud, julgustas teda takka: „Vaata oma kausta, kullake, see m?jub sulle h?sti.“ Sycomorus imetles kiletatud lehti, silitades neid s?rmedega. „Emps, kunagi olen nagu tema …“ ?tles ta. „Ta on blond ja valge,“ ?rritus isa. „Kas sa tahad olla valge naine?“ „Ei, paps, ma tahan olla kuulus.“ „Selles asi ongi, sa ei taha saada lauljaks, sa tahad saada kuulsaks.“ Selles Sycomoruse isa ei eksinud. Kunagi olid ajad, kui kuulsused olid kosmonaudid ja teadlased. T?nap?eva staarid on aga inimesed, kes ei tee midagi ja muudkui pildistavad iseennast, ennast v?i oma taldrikut. Sellal kui isa poega manitses, muutusid kliendid tervisliku mahla j?rjekorras k?rsituks. L?puks sikutas noormehe ema abikaasat varrukast. „Ole n??d kuss, George,“ pahandas ta. „Ta lastakse sinu stseenide p?rast veel lahti. Kas sa tahad, et su poeg sinu p?rast lahti lastaks?“ Isa krahmas meeleheitliku liigutusega letist ja pomises pojale viimase palve, nagu keeldudes n?gemast ilmselget: „Luba ainult ?ht! Saagu mis saab, ?ra ainult palun kunagi pedeks hakka!“ „Luban, paps.“ Ja tema vanemad l?ksid poeriiulite vahele uitama. Samal ajal oli k?imas Alexandra Neville’i kontserdituur. Ta astus ?les ka American Airlines Arenal Miamis, millega oli kursis terve supermarket, sest Sycomorus, kellel oli ?nnestunud kontserdile pilet hankida, oli j?relej??nud p?evade loendamiseks puhkeruumi kalendri ?les riputanud ja nimetanud kontserdip?eva Alexandra p?evaks. M?ned p?evad enne kontserti, kui nautisime Coconut Grove’i maja terrassil mahedat ?htuhakku, k?sis onu Saul minult: „Marcus, ?kki sa saaksid korraldada Sycomoruse ja Alexandra kohtumise?“ „V?imatu.“ „Te olete endiselt riius?“ „Me ei ole enam aastaid suhelnud. Isegi kui seda tahaksin, ei teaks ma, kuidas temaga ?hendust saada.“ „Ma pean sulle n?itama, mis ma koristades leidsin,“ ?tles onu Saul toolilt t?ustes. Ta kadus korraks ja naasis siis, k?es foto. „See oli ?he Hilleli raamatu vahel,“ selgitas ta. See oli too kuulus foto Woodyst, Hillelist, Alexandrast ja minust teismelistena Oak Parkis. „Mis Alexandra ja sinu vahel juhtus?“ uuris onu Saul. „Las j??da,“ vastasin mina. „Markie, sa tead, kui hea meel mul on, et sa siin k?id. Aga vahel olen ma mures. Sa peaksid rohkem v?ljas k?ima, l?butsema. Sul v?iks pruut olla.“ „?ra muretse, onu Saul!“ Ulatasin foto talle tagasi. „Ei, j?ta endale,“ ?tles ta. „Taga on kiri ka.“ P??rasin pildi ringi ja tundsin tema k?ekirja ?ra. Ta oli sinna kirjutanud: MA ARMASTAN TEID, GOLDMANID. 4 Tol 2012. aasta m?rtsikuul Boca Ratonis, kui olin taaskohtunud Alexandraga, hakkasin igal hommikul varastama tema koera Duke’i. Viisin ta enda juurde, kus ta veetis minuga p?eva, ning ?htul viisin ta tagasi Kevin Legendre’i majja. Koerale meeldis nii v?ga minuga olla, et ta hakkas mind Kevini valdusi ?mbritseva aia juures ootama. J?udsin varahommikul ja tema juba istus seal, varitsedes mu saabumist. V?ljusin autost ja ta t?ttas minu juurde, v?ljendades r??mu sellega, et proovis mu n?gu lakkuda, kui ma tema silitamiseks k?kitasin. Avasin pakiruumi, ta h?ppas r??msalt autosse ja me panime ajama, et veeta p?ev minu pool. Varsti ei j?tkunud Duke’il aga kannatust ja ta hakkas ise minu juurde tulema. Igal hommikul kell kuus andis ta endast m?rku, haugatades mu ukse taga, ja seda t?psusega, milleks inimesed eales v?imelised pole. Meil oli koos v?ga l?bus. Ostsin talle k?ik tarviliku r??msaks koeraeluks: kummipallid, n?rimislelud, toitu, s??gin?ud, maiustused, teki, et ta end mugavalt tunneks. ?htupoole viisin ta koju ja Alexandrat kohates r??mustasime ?heskoos. Alguses kohtusime p?gusalt. Alexandra t?nas mind, palus t?li tekitamise p?rast vabandust ja saatis mu minema, ilma et oleks mind korrakski sisse kutsunud. ?kskord ei olnud teda aga kodus. Mind tervitas hoopis too igavesti t??tu musklis Kevin ja v?ttis Duke’i vastu. „Alexit ei ole,“ ?tles ta s?bralikult. Palusin tal naist tervitada ja hakkasin lahkuma, kui ta pakkus, et v?iksin ?htus??gile j??da. V?tsin kutse vastu. Ja tuleb tunnistada, et me veetsime v?ga meeldiva ?htu. Temas oli midagi ??rmiselt s?mpaatset. Ta oli s?braliku pereisa t??pi mees, kes pidi kolmek?mne seitsme aastaselt pensionile j??ma, pangaarvel m?ned miljonid! Ta viiks lapsi kooli, juhendaks nende jalgpallitreeninguid ja korraldaks s?nnip?evade puhul grillipidusid. Igati muretu t??p oli ta. Tol ?htul r??kiski Kevin mulle, et tal on ?lavigastus ja meeskond oli k?skinud tal taastuda. P?eval tegeles ta taastusraviga, ?htuti grillis liha, vaatas televiisorit ja magas. Ta ei h?benenud mulle r??kida, kuidas Alexandra teeb talle jumalikku massaa?i, mis valu tuntavalt leevendab. Seej?rel andis ta mulle ?levaate k?igist liigutustest, mis talle haiget teevad, ja jutustas veel oma f?sioteraapilistest harjutustest. Ta oli igati lihtne inimene ja ma imestasin, mida Alexandra temas leiab. Sellal kui lihat?kid k?psesid, tegi ta ettepaneku kontrollida, millise hekiaugu kaudu Duke p?geneb. Tema kontrollis ?hte hekiosa, mina v?tsin enda peale teise. Leidsin peagi suure augu, mille Duke oli teisele poole p??semiseks muru sisse kaevanud, aga Kevinile ma seda muidugi ei maininud. Kinnitasin talle, et minu pool hekist on puutumata (mis ei olnud vale), ta tunnistas, et tema oma ka, ning me l?ksime liha s??ma. Duke’i p?genemised h?mmastasid teda. Êîíåö îçíàêîìèòåëüíîãî ôðàãìåíòà. Òåêñò ïðåäîñòàâëåí ÎÎÎ «ËèòÐåñ». Ïðî÷èòàéòå ýòó êíèãó öåëèêîì, êóïèâ ïîëíóþ ëåãàëüíóþ âåðñèþ (https://www.litres.ru/joel-dicker/baltimore-ide-raamat/?lfrom=688855901) íà ËèòÐåñ. Áåçîïàñíî îïëàòèòü êíèãó ìîæíî áàíêîâñêîé êàðòîé Visa, MasterCard, Maestro, ñî ñ÷åòà ìîáèëüíîãî òåëåôîíà, ñ ïëàòåæíîãî òåðìèíàëà, â ñàëîíå ÌÒÑ èëè Ñâÿçíîé, ÷åðåç PayPal, WebMoney, ßíäåêñ.Äåíüãè, QIWI Êîøåëåê, áîíóñíûìè êàðòàìè èëè äðóãèì óäîáíûì Âàì ñïîñîáîì.
Íàø ëèòåðàòóðíûé æóðíàë Ëó÷øåå ìåñòî äëÿ ðàçìåùåíèÿ ñâîèõ ïðîèçâåäåíèé ìîëîäûìè àâòîðàìè, ïîýòàìè; äëÿ ðåàëèçàöèè ñâîèõ òâîð÷åñêèõ èäåé è äëÿ òîãî, ÷òîáû âàøè ïðîèçâåäåíèÿ ñòàëè ïîïóëÿðíûìè è ÷èòàåìûìè. Åñëè âû, íåèçâåñòíûé ñîâðåìåííûé ïîýò èëè çàèíòåðåñîâàííûé ÷èòàòåëü - Âàñ æä¸ò íàø ëèòåðàòóðíûé æóðíàë.