Minu Muhumaa. L?hike libahuntide ajalugu

Muhulaste erksate v?rvide lembus meenutab mulle l?unamaad. See on paralleel, milleni j?uan Muhut kirjeldades ?ha ja ?ha. Siin puudub p?hjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis ?ks oman?olisemaid ja t?naseni suurep?raselt s?ilinud aga t?nu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja v?belev kultuur.Kui lahkelt peaks ?ks v?ike kogukond omaks v?tma v??rast? „Minu Muhumaa“ r??gib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. R??gib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija t?trena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult p?line muhulane saab oma lastele edasi anda.Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal s?ndinud ja rohkem kui pool oma elust ka p?sivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb p?rand, mis on t?htsam kui sissekanne s?nnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on v?imeline endale ise rahvar?ivad tikkima ja ?igel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see m??rabki k?ik.